Minu prohvetlik unenägu: kaitseinglist tulevase lapse külastus

Foto: Phovoir / Scanpix

«Ma olen sinu kaitseingel!» ütleb ta.

Tunnen rõõmsat kergust südames. Oma unenäost kirjutab meile Katrin.

Väike Amor vaatab oma siniste silmadega mulle otsa ja ma tajun, et olen temaga väga lähedane.

Amor muigab, südamlikult ja kõiketeadvalt. Tundub, et ta teab midagi, mida mina ei tea, ent see miski on seotud minuga. Kummalisel kombel ei piitsuta mind tagant uudishimu, vaid mind valdab hoopis turvaline rahu. Me lihtsalt vaatame teineteist. Mul on nii hea olla. Amor vaatab mind, pilk täis täitumatut armastust.

Ärkan selle peale, et suur ja valge kuuvalgus langeb läbi akna minu näole ning on soe. Kuu on ju külm. Kuuvalgus külm. Kuidas on võimalik, et tunnen soojust. Kummaline unesegane mõte.

Oleksin pidanud tõusma ja kardina ette tõmbama, mina aga keeran Kuule selja, tunnen ta puurivat sooja valgust oma kuklal ja mõtlen, et Kuu teeb hulluks ... võib-olla ei tee, aga midagi ta ikka teeb ja et seda «midagi» vältida, tõmban teki üle kukla ning jään uuesti magama.

Kui mulle sündis mu esimene poeg, tundsin ta kohe ära. See oli minu väike Amor, keda olin näinud unes. Prohvetlikust unenäost oli möödunud kaks aastat.

Kas ta juba siis oli minu oma emaks välja valinud?

Ta tuli siia maailma mind õpetama.

Iga kord, kui ta mind vaatab ja saladuslikult naeratab, tundub mulle, et me mõlemad teame. Ma ei ole kunagi talle rääkinud, et kohtasin teda juba varem, oma unes.

Ma ei tea täpselt, miks ma ei ole talle seda rääkinud. Tõttöelda ei mõtle ma sellele isegi tihti enam. Nii palju on sellest aega möödas …

Kuid mul on sisemine teadmine, et siis, kui kunagi lahkub minu hing kehast ja on teel külma Kuu poole, tulen mina oma poja unenägudesse samasuguse kaitseinglina. Sooja naeratusega tunnustama ja turvatunnet pakkuma …