Minu prohvetlik unenägu: vestlused veel sündimata lapsega

FOTO: Caro / Scanpix

Jagan unenägu, mis pärineb aastast 2008-2009. Miks selline ajavahemik? Seepärast, et siin ei olnud tegemist ainult ühe unenäoga, vaid see kestis pea terve minu rasedusaja, kirjutab lugeja Maarja.

Kui ka sinul on jagada meiega oma prohvetlik unenägu, saada see aadressil naine@postimees.ee ja võid võita Avoni parfüümivee!

Unenäod olid niivõrd selged ja siiani meeles, et ma vahel ikka jutustan lugusid sellest, milline side oli mul oma veel sündimata lapsega. 

Minu rasedus kulges väga raamatu järgi ja nii, nagu ühel tervel naisel ikka. Olen sportlik ja ka raseduse ajal hoidsin end vormis, et sünnitusel ikka ilusasti vastu pidada. 

Tegemist oli minu esimese raseduse ja lapsega (siiani ka viimasega).  Oma raseduse ajal rääkisin ma pidevalt oma sündimata lapsega unes. Võtsin ta tihti öösiti unes kõhust välja ja jutustasin talle, kui palju on ta arenendud ja kui kaua peab ta veel kõhus olema.

Seiku vestlustest sündimata lapsega

«Emme, sinul on nii ilusad ja paksud juuksed (mul on loomulik lokk ja tohutu juuksekasv), ma tahan ka endale selliseid juukseid.» Ma silitan lapse hõredapoolsemaid heledamaid juukseid ja ütlen, et pole viga, sul ka väga ilusad juuksed, pealegi tahab emme kogu aeg endale just sirgeid juukseid ja emme juukseid on väga raske hooldada. 

Tegelikkuses olid lapsel kuni neljanda eluaastani vaid lõuani ulatuvad heledad ja hõredad juuksed – isassse. 

Käisin 30. rasedusnädalal arsti vastuvõtul ja arst ütles, et laps ei ole veel ümber keeranud. Selleks oleks nüüd viimane aeg, sest hiljem on ta juba liiga suur, et seda teha. 

Samal ööl võtan taas lapse kõhust välja, räägin temaga juttu ja ütlen, et pean su nüüd teistpidi kõhtu tagasi panema, sest sa pead olema nüüd pea alaspidi. 

Järgmise arstilkäigu ajal näeme, et laps on teistpidi kõhus. Et ta oleks seda millalgi teinud (öeldakse, et nii hilises raseduses juba tunned seda, kui ta keerab), ei mäleta üldse. 

Unes sünnitamine

Näen, et mind viiakse sünnitama ja ma muudkui punnitan ja punnitan, aga laps ei tule. Seepeale arst ütleb, et siit ei tule midagi ja mind saadetakse ära. 

Tegelikkuses avastati pärast 11tunnist sünnitamist, et mul on füsioloogiliselt midagi sünnitusteedes ees (sabakont) ja laps ei tulegi ise sealt välja. Mind viiakse erakorralisse keisrisse. 

Unes rinna andmine

Pidevad unenäod sellest, kuidas ma proovin kogu aeg lapsele rinda anda ja see ei tule kuidagi välja, midagi on kogu aeg valesti. 

Tegelikkuses laps ei osanud ega õppinudki ära rinnast imemist ja pärast kuuajalist tohutut vaeva nägemist pidime üle minema pudelitoidule. 

Unes veel viimane mälestus sündimata lapsega oli nädal enne sünnitust. Siis ma muidugi veel seda ei teadnud, aga ootasin juba nii väga, et oma last näha. Võtan lapse kõhust välja, räägin temaga juttu ja küsin temalt, millal sa siis välja tuled? Tema teeb kavala näo ja ütleb: «Ma ei tea, võib-olla homme, aga võib olla järgmine nädal.»

Ma mäletan nii hästi veel siiani oma nädal aega sündimata lapse nägu. Ja kui ta mulle pärast keisrit toodi, oli ta täpselt sama nägu!

Tagasi üles