Dagmar Lamp: ära ole see, kes sa oled

Dagmar Lamp, naine.postimees.ee toimetaja

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Neljapäeval käisime Vaal galeriis näituse «Ära ole see, kes sa oled, ole ilus» avamisel, kus lindistasime ka Postimehe erisaate. Kui ma saadet lõpuks vaatasin, siis teate, mida ma mõtlesin? Selle asemel, et mõelda, kuidas võiks sellest olulisest teemast edasi rääkida, mõtlesin ma hoopis: appi, see kleit näeb mu seljas nii kole välja.

Ja muidugi tundsin ma seda mõtet märgates end kohe kohutavalt süüdi. Ma kirjutan iga päev kehapositiivsusest, kirjutan sellest, kuidas me võiksime elada oma elu nii, et oleks veelgi parem ja mõnusam mööda seda teed seigelda. Ma siiralt usun, et igaühes on midagi ilusat ja peamiselt seda ma oma kaasteelistes näen. Kui ma ütlen kolleegile, et ta näeb täna erakordselt hea välja või et tema nägemine toob päikese mu päeva, mõtlen ma seda täiesti tõsiselt. Mind ümbritsevad ilusad inimesed!

Ja ometi-ometi ei suuda ma seda alati enda kohta tunda. Miks, kurat, see ometi nii on? Kui ma oma madalhetke sõbraga jagasin, küsis ta imestunult: «Oot, aga kuhu on jäänud su tavaline suhtumine, et selline ma olen, võtke või jätke?!» Ma ei osanud talle vastata. Ma tõesti ei tea, miks see suhtumine mind vahepeal maha jätab. Ning kusjuures, võtke-või-jätke suudan ma iga kell anonüümse internetikommentaatori või vähem anonüümse põlguskirja peale mõelda. Küll aga on palju raskem seda iseendale öelda. Kas ma olen ainus või olemegi me iseenda kõige karmimad kriitikud?

Mul on tugev meedia ja kommunikatsiooni haridus ning pikaajaline, üle kümne aasta pikkune töökogemus selles vallas. Ma olen alati armastanud naisteajakirju ning «roosat» meelelahutust, uskudes, et ka nii saab maailma muuta, vahel eneseirooniline naeratus suunurgas. Kõike ei pea võtma maru tõsiselt, aga ometi ei suuda ma vahel iseendast üle saada. No miks ma olen siis selline ja mitte teistsugune? Ja miks ma nii vale kleidi valisin?!

On tõsi, et meedia mõjutab meid kõiki. Muidugi mõjutab, ka minusuguseid haritud ja selles vallas töötavaid inimesi, kes teavad väga hästi, et meedia ei anna iialgi edasi tõelist pilti. Me näeme fragmente, hoolikalt valitud nurki. Me näeme mingit külge reaalsusest ja enamasti on see täiesti okei. Igapäevaelu me näeme ilma meediatagi enda ümber pidevalt, me ei taha seda veel ajakirjakaanelt vastu vaatamas näha. On selge, et meediapilt ei ole kunagi objektiivne ja aina rohkem tõdetakse, et see mitte ainult ei saa olla objektiivne (sest ei kirjutaja ega lugeja pole iial objektiivsed, vaid tõlgendavad sündmusi läbi oma reaalsuse), see ei tohikski seda olla. Kurb on aga tõsiasi, et lugeja väga sageli ei tea seda. Kui isegi meediategijad ise unustavad vahepeal ära, et me kõik ei saa olla kaunid nagu David Beckham või Sofia Vergara, siis kui kergelt võib see meelest minna inimesel, kes vaid korraks netis uudiseid lugeda kiikab?

Väita, et meedia ei toida naiste (ja meeste) sisemist enesekriitikut, oleks naiivne. Muidugi toidab. Me saame aga kontrollida, kas ja kuidas me meile suunatud sõnumeid läbi mälume, mis õppetunnid kaasa võtame. Selle asemel, et pahandada: «Jälle mingi trenniõpetus, kuidas end kümne päevaga bikiinivormi viia! Jälle see meedia väidab, et mu kehal on midagi viga!», võiks ehk sarnaseid tekste vaadata pilguga: «Ahhaa, ma eile ju just mõtlesin, et tahaks end rohkem liigutada, aga oskustest ja nippidest jääb puudu. See artikkel võiks mulle ehk sobida!» (Ning ei, see artikkel kohe kindlasti ei arva, et su kehal on midagi viga. Artiklid ei saa seda arvata. Artiklitel pole aju ega südant, nagu mu tütar selle peale ütleks.)

Ja mina? Mida mina oma sisemise kriitikuga pihta pean hakkama?

Noh, eile saabusid kataloogist tellitud kaks odavmüügikleiti. Järgmise saate jaoks on ehk parem kleit olemas. Ning tegelikult olen ma ju ikka see, kes ma olen, hoolimata sellest, mis kleit mul seljas on. Kellegi jaoks ilus, kellegi jaoks vähem ilus. Oluline võiks olla see, et ma ise enda jaoks ilus olen. Suva siis, mis kleidis.

Tagasi üles