Marini kolumn: võtke end kokku, kurat!

FOTO: Phovoir / Scanpix

Muidu peetakse eestlasi ikka laulurahvaks ja erakordselt kauniteks inimesteks, aga nüüd tahaks tänu viimasel ajal kohatud eredatele näidetele meid ümber nimetada passiiv-agressiivsuse tõusvateks tähtedeks. 

Salalikud ja varjatud õõnestamised teise poolt tekitavad kenasti ebamugavustunnet. Õudselt tore on ju oma tahtmist saavutada teises halva tunde tekitamisega, emotsionaalse süükoorma tekitamisega või teeseldud solvumisega. Nii käituv inimene näitab end naeruväärsest küljest. Aga mind kui üsna paksunahalist naist ajavad nad poole sekundiga marru, nii totralt ajuvaba suhtlemisviis.

Kunagi harrastasin seda elukaaslasega isegi, tõeliselt loll mõte minu poolt. Ma ei mäleta isegi otsest põhjust, mis mul selle hoo tekitas, aga mees ei osanud telepaatiliselt mu mõtteid lugeda ja selle asemel, et talle rääkida, mis mu peakeses ringi käib, otsustasin teda demonstratiivselt vältida. Põrnitsesin vaikides enda ette, ei reageerinud tema küsimustele, näos ei liikunud lihaski, kui ta televiisori uudiste asemel curling'u-võistlustele pani. Vaatasingi külmalt seda harjaga litri tagaajamist. Lahendas mees selle endale omaselt loominguliselt ja äkiliselt, nimelt tüdines minu agressioonist ja viskas mulle klaasi vett näkku. See oli nii ootamatu, et pärast silmast väljauhutud kontaktläätse leidmist hakkasin naerma, kallistasime, rääkisin lõpuks oma kripeldava probleemi ära ja edaspidi vähemalt nii napakalt ei käitunud kumbki.

Kui mõistsin, et tal oli halb, valus ja õnnetu olla, sest ei teadnud, kuidas mind pahandanud on, oli see mulle piisavaks motivatsiooniks edaspidi mitte nõmetseda. Ütlesin otse, kui tundsin, et näiteks lillede toomise vahele on liiga pikk paus jäänud.

Tähistasime hiljuti suurema seltskonnaga sõbranna sünnipäeva, väga tore pidu oli. Ainus mõru pill oli üks neiu, kes pidi tulema pudeli veiniga ja seletas siis mitu head minutit, millised viperused ja hädad selle kohalejõudmist takistada püüdsid. Esiteks jäi maha rahakott ja ta pidi jalgsi läbi tuule ja näkkupeksva vihma tagasi koju kõmpima. Siis ei saanud poes kaardiga maksta ja sularahaautomaat oli ebamugavalt kaugel. Oli sunnitud kaks korda äärmiselt pikas järjekorras seisma. Siis unustas selle õnnetu pudeli taksosse: «Nii kahju, tahtsin ikka midagi kaasa tuua, aga ei õnnestunud.»

Kogu selle tiraadi jooksul vajus vaene sünnipäevalaps rohkem ja rohkem kössi, ta oli üsna seda nägu, et palub külalise arveldusarve numbrit ja teeb talle nende vintsutuste silumiseks ülekande. Ma ei lubanud. Preili unustajale lihtsalt meeldiski ennast ohvri rollis esitleda, õhtu jooksul kandis ta seda õnnetut saagat veel korduvalt ette ja seostas muude tegevustega. Näiteks et peab nüüd jalgsi koju minema, sest eelnev veiniga seotud taksosõit viis eelarve miinusesse. Ja veini ikka ei saanudki! Kui keegi talle pudeliga lähenes, et klaasi täita, sai see valaja rõhutatult tänuliku kutsikapilgu omanikuks, vürtsikuseks ka saatelause: «Kalla, kui raatsid, ma ju ei saanud ise midagi kaasa tuua.» Ja nii edasi. Peo lõpuni.

Mul on üks visa austaja, hämmastavalt väsimatu fänn. Sõbrannadega omavahel kutsume teda veini-dude’iks. Praegu pole oluline, miks ta aasta tagasi suhtematerjalina maha kandsin, aga temas on siiani jätkunud rannakadakalikku jonnakust umbes korra kuus ühendust võtta. SMSi teel. Olgu siinkohal märgitud, et ma millegi kokkuleppimiseks eelistan isiklikult helistamist ja ta teab seda. Aga annab siis lühisõnumiga teada, et soovib minuga kohtuda. Kuna olen talle korduvalt selgitanud, et mul puudub tema kui mehe vastu igasugune huvi, on ilmselt õigustatud minu vastuküsimus, miks ta mind näha soovib. Pruugib mul see küsimus vaid teele saata, kui tema passiiv-agressiivne käitumismaneer põlema lahvatab. Kohe saabub vastusõnum sisuga: «Kas ei tohtinud küsida.» Well, põhimõtteliselt muidugi tohtis. Sekund hiljem on telefonis tema poolt juba uus tekst: «Ma ei teadnud, et küsida ei või!» Veendun neid lugedes umbes üheteistkümnendat korda, et mul pole temaga ikka kindlasti midagi arutada ja jätan vastamata. Veerand tunni pärast annab telefon märku uue SMSi saabumisest, sedapuhku: «Sorry, et sind segasin.» Minupoolne vaikus eetris jätkub, mõni nädal on siis vaikust ja kogu see jabur trall kordub taas. Mis on tema reaalsed soovid minu suhtes, on siiani saladuseks jäänud, sest ta ka ei suuda sellele küsimusele normaalselt vastata, tuleb ikka emotsionaalselt ja rõhuvalt lajatada, et «andesta, ma ei sega sind rohkem». Uskumatult ärritav, mõttetu ja mittetõhus.

Oma soove, kurbust, unistusi ja viha ei peaks välja näitama teisele haiget tehes või ohvrit mängides, vana hea aususe ja rääkimise trikk on oluliselt edukam ja vähem närvesööv. Me ei tea teise soove, kui meile nendest ei räägita. Kui soovid, et mees sind õhtuti koju jõudes õhtusöögiga ootaks, siis ütlegi talle seda. Kui sul on rahalist abi vaja, siis räägigi nii. Ära halise märterlikult, kuidas nälg pikemat aega juba majas, põsed vajuvad lohku, naabri keldrist ka rohkem kartuleid varastada ei julge, samal ajal vastu rindu tagudes märterlikul pilgul teatades: «Ei, ärge kandke mulle raha, ma saan alati kuidagi hakkama!» Aga palun, saa siis. Omaette, sel moel murede jagamine teistele ei sobi, see on alatu, lapsik ja nõme.

Kui arvad ise, et oled rämps, tülikas ja häirid teisi oma pöördumisega, siis ei saa need vastusedki edukad tulla. Või siis peaks sõbrasuhted veidi ümber hindama, kui oma muredest ausalt rääkida ei julge. Oskad küll teisiti ka, võta ennast kokku, kurat.

Tagasi üles