Jonathan Flack – seljakotirändurist muusikuks ja ärimeheks

Jonathan Flack: "Kui seljakotiränduril saab raha otsa, tuleb peeglisse vaadata ja küsida, mida ta saab selle probleemi lahendamiseks teha."

FOTO: Eero Vabamägi

Mis saab siis, kui inimene elab hetkes, on rõõmus ja positiivne, avatud kõigile võimalustele ja tunneb sisemist tasakaalu? Uskuge, mitte midagi hirmsat! Selle tõestuseks on Eesti Lauluga avalikkuse ette tõusnud The Jinglesi solist, Austraaliast pärit Jonathan Flack, kes pärast seljakotiseiklusi mööda maailma otsustas Eestis paikseks jääda ja võtta vastu kõik see põnev, mis elul on pakkuda. 

Jonathan Flack ja kitarrid. Euphoria lounge´i seinal ripub ohtralt kitarre – alati valmis, et neid saaks haarata ja üheskoos musitseerima hakata.

FOTO: Eero Vabamägi

The Jingles (vasakult): Tanel Liiberg, Jonathan Flack, Rauno Vaher, Hain Hoppe.

FOTO: Andrei Ozdoba/Eesti Laul

Jonathan, räägi palun lühidalt, kuidas sa Austraaliast Eestisse said.

Kui aus olla, siis laevaga (naerab). Kõik algas õieti sellest, et avastasin ühel hetkel kodumaal Austraalias, nagu oleksin rattasse kinni jäänud. Pakkisin koti – otsustasin minna maailma avastama. Noh, umbes nii, nagu paljud eestlased reisivad Austraaliasse.

Kui olin oma rännakult tagasi kodumaal, sain sõpradeks norrakatega ja kuidagi armusin põhjamaadesse. Seepärast otsustasin minna taas reisima, täpsemalt Rootsi. Seal oli ka üks neiu, kellega taaskohtumist ootasin, ja see lihtsustas minu otsust ... Rootsist siis tulingi ühel päeval laevaga Eestisse. 

Lihtsalt niisama otsustasid siia tulla?

Kui seljakotiränduril saab raha otsa, tuleb peeglisse vaadata ja küsida, mida ta saab selle probleemi lahendamiseks teha. Ma olin Rootsi tulnud Jaapanist ja reisimiseks kõrvale pandud raha sai ühtäkki otsa. Mu suhe rootslannaga purunes ja mul ei olnud kohta, kus olla – Rootsi pole just kõige odavam riik, kus rahatuna elada. Aga mul oli kaasas kitarr, nii et hakkasin tänavamuusikuks. Endalegi suureks üllatuseks teenisin peagi nii palju, et võisin koguni korteri üürida. See oli tõeliselt vabastav eluetapp, mis õpetas, et oma lauluhääle ja kitarriga ei jää ma kusagil maailmas hätta.

Kui mu viisa lõppes, pidin edasi liikuma. Kõige lähem ja odavam oli Eestisse tulla. Eks ma natuke pelgasin ka – taas täiesti uus riik ja pea ees tundmatusse hüppamine. Mugavustsoon tuli seljataha jätta ja nuputada, mis edasi. Aga kui usaldad elu ja elad hetkes, tulevad uued võimalused sinuni iseenesest.

Sa polnud ju varem Eestis käinud. Mida sa arvasid siin ees ootavat?

Mul ei olnud sellest mingit aimu. Ma kujutasin ette, et ma kõnnin külma sõja aegsesse spioonifilmi ja Eestis on palju kivinägudega kahtlaseid ja ohtlikke inimesi. Kui ma siis 2006. aastal saabusin, avastasin hoopis vastupidise – leidsin eest väga sõbralikud, abivalmis ja loodusega ühenduses inimesed.

Kuidas sai sinust selle Euphoria hosteli juht ja omanik?

Tol varakevadel Eestisse jõudnud, kavatsesin prantslasest kompanjoniga reisida läbi Balti riikide. Meil ei olnud broneeritud ööbimist ja kui me turismiinfokeskusest hostelite kohta uurisime, kutsuti kohale üks viisakas Eesti poiss, kes viis meid jalgrattal Nimeta hostelisse.

Nimeta hostel oli sündinud sellest, et kaks ettevõtlikku noormeest avastasid: nad võivad seljakotireisijaid oma kodusse ööbima võtta, et elamiskulusid katta. Hostelites on üsna tavapärane ka pakkuda tasuta öömaja reisijatele, kes on valmis töötama. Nad pakkusid meilegi seda võimalust.

Austraaliast võtsin kaasa kümneaastase töökogemuse ettekandja ja restoranide mänedžerina. Mu töökogemus aitas Nimeta hostelil tõusta hinnatuimaks hosteliks Tallinnas. Ka Eestis elamine oli jätnud mulla sügava mulje ja kuigi jätkasin Euroopas reisimist, naasin igal suvel, et aidata hostelit ja olla sõpradega.

Euphoria oli teine hostel, mida Nimeta meeskond üles ehitas. Seekord kaasati mind visiooni arendamisel ja käimalükkamisel. Lõpuks pakuti mulle võimalust töötada täiskohaga, mis tähendas Eestisse kolimist. See oli viis aastat tagasi. Ma poleks tõesti osanud elu sees ette kujutada, et hakkan Tallinnas hostelit juhtima!

Muusikategemine ja hostelipidamine on kaks päris erinevat asja ...

Pole siin midagi keerulist, kui oled selles vaimus kasvanud: mind on lapsepõlvest peale saatnud nii muusika kui ka hosteli-tüüpi elukorraldus.

Mu ema oli muusik, vanaema andis klaveritunde ja vanaisa laulis, ka onu oli muusikaga seotud. Kasvasime vendadega muusika keskel, tegime bände, aga rohkem sobis mulle soololaul ja muusika kirjutamine.

Teisalt elasin nooruses mõnda aega koos vanavanematega, kes harrastasid nn avatud uste elamist. Võtsid oma koju ajutiselt elama välismaalasi, kes olid Austraaliasse õppima või niisama uudistama tulnud, ja püüdsid luua neile võimalikult kodused tingimused. Mu vanavanemad on väga lahked inimesed, just neilt õppisin külalislahkuse ja teeninduse kohta ääretult palju.

Vanavanemate juures jagasin elamist eri kultuuridest inimestega, kes õpetasid mulle midagi uut selle maailma toimimise kohta. Mu vanaisa armastab tohutult Aasia kultuuri, hiinlased ja indialased olid sagedased külalised. Hiljem, kui läksime vendadega juba omaette elama, jätkasime ka sellist avatud ustega elulaadi.

Ja siis tõid selle elulaadi ka Tallinna. Siin hostelis on tõeliselt mõnus kodune atmosfäär ja hubane sisekujundus.

See koht on tõesti paljude kultuuride mõjutustega, sest inimesed, kes hostelis peatuvad, toovad peaaegu alati oma kodukohast midagi kaasa. See pole lihtsalt koht, kus inimene saadetakse tuppa ja siis unustatakse ta ära. Kaasame oma külalisi nii hosteli elukorraldusse kui ka kõigisse ettevõtmistesse.

Kui aga rääkida selle koha aurast või tegutsemisfilosoofiast, siis tõesti, olen siia majja toonud nii midagi oma lastetoast kui ka nn vana tarkust. On kaks põhilist mõtet, mida see koht kannab: me kõik oleme omavahel seotud ja kõik on püha.

Kuidas sa selliste mõteteni jõudsid?

Olen viimased kümme aastat mediteerinud ja meditatsiooni eri õpetusi uurinud. Üldjoontes ühendab neid kõiki mõte: ole vaikselt ja kuula end, jälgi oma mõtteid ja mõista, et su mõtted pole sina. Leia tasakaal enda sees!

Kui olin seljakotirändur, viis elu mu kokku šamaanide ja õpetajatega, kes oskavad ühendada inimest loodusega, aitavad leida tasakaalupunkti. Üks tarkadest tutvustas mulle terviseratast, mis räägib inimese ümber olevast kuuest suunast (ilmakaared ning suund alla ja üles) ning kõige keskkohast ehk tsentrist. Keskpunktis on tasakaal ja kui inimene selle leiab, on kõik valikud valla. Euphoria on füüsiliselt see koht, mis toob inimesed kokku ja teeb kõik endast oleneva, et aidata igaühel leida isiklikku tasakaalu.

Kui suur roll on isikliku tasakaalu leidmise ja hingelise paranemise juures armastusel?

Usun, et väga suur. Armastusel on sadu definitsioone ja väljendusi, aga minu jaoks on armastus ennekõike märk ühtsusest – see on sügav tänutunne millegi või kellegi vastu, kellega tunned end seotud olevat. Süda on ka terviseratta keskpunktis tähtsal kohal, sellest paranemine algabki.

Kui aga rääkida mehe ja naise armastusest, siis minu elus on see samuti määravat rolli mänginud. Armumine viis mind kunagi Rootsi, aga Eestist leidsin armastuse.

Nii minu isiklikus elus kui ka hostelis on naised üldse väga tähtsal kohal. Mulle on väga oluline, et kui naine siseneb nendesse ruumidesse siin, tunneb ta end füüsiliselt ja emotsionaalselt turvaliselt. Temasse suhtutakse austuse ja lugupidamisega.

Arvan üldse, et see maailm vajab rohkem naiselikkuse ja naisest tuleneva vaimsuse tunnustamist, samas on meie maailm endiselt küllaltki meestekeskne. Peaksime rohkem naisi kuulama, sest naine ongi elu kandja, me kõik tuleme naisest ja on viimane aeg hakata seda austama. Siin majas püüame seda järgida.

Jaga meiega veel mõnd põnevat mõtet, mida siin näiteks juhina rakendad.

Kas oled kuulnud midagi rääkimiskepist? Mu õpetaja nimetab seda ka spirituaalseks mikrofoniks ja me kasutame seda siin üsna usinasti (toob puidust kepi – HK). See kepp töötab nii, et kelle käes ta parasjagu on, ainult sellel on õigus rääkida. Kepp käib ringiratast käest kätte ja iga järgnev peab oma sõnavõtuga ootama. Üks räägib ja teised tõesti kuulavad. Võimalik, et juba poole ringi peal probleem laheneb ja kellelgi polegi enam midagi lisada. See aitab tulistel koosolekutel vastusteni ja kõiki osalisi rahuldavate tulemusteni jõuda. Ilma rääkimiskepita võivad koosolekutel inimesed üksteisest üle rääkida. Aga kuidagi tuleb ju konsensus ning lahendus leida, see omakorda selgineb arvamuste paljususest, mida rääkimiskepp pakub.

See tehnika õpetab kannatlikkust ja aitab olla viisakas ja kaaslast austav. Muidugi leidub alati inimesi, kes selle vastu võitlevad ja kellele see ei meeldi, aga meie kasutame keppi oma maja vestlusringides ja see toimib. Kõik probleemid leiavad rahumeelse lahenduse.

Kuidas sattusid Eesti Laulule ja The Jinglesi bändi?

Võtan elu kui seiklust, elan hetkes, nii juhtub ootamatuid ja imelisi asju. The Jingles on praegu minu uus ja põnev seiklus, võimalik, et natuke ka keskeakriisi väljendus (naerab).

Olen ühendanud selles oma kaks kirge: muusika ja külalislahkuse. Euphoria on Tallinna hostelimaailmas tuntud ka kui muusikakeskus-hostel. Meil toimuvad siin lounge’is kontserdid, õpitoad ja bändiproovid. Näiteks pühapäeviti on jämmimine, kus võivad kaasa lüüa nii tänavalt sisseastujad kui ka hostelielanikud. Kõik jätavad oma ego ukse taha, professionaalsed muusikud õpetavad algajaid ning lõpuks proovitakse üheskoos musitseerida. See on tõesti väga vahva!

The Jinglesi liikmed löövad siin hostelis kõiges kaasa ja jagavad minuga samu eluväärtusi: muusika, lahkus, abivalmidus ja seiklushimu. Meie bänd ja see hostel siin on lühidalt kokku võttes just sellised.

Mis plaanid bändiga edasi on?

Me lindistasime uue singli ja plaanime suvetuuri Eestis, et seda avalikkusele tutvustada. Samuti ootame tulihingeliselt päikese käes musitseerimist. «Jingles all the way!» 

Tagasi üles