Eesti Muusikaauhinnad 2020

Marko Reikop: selgelt nägemisest

Marko Reikop.

FOTO: Liis Treimann

Tuli osta prillid. Jube halvasti olid asjad näha. Ma ise lohutan ennast sellega, et kirjad pakenditel on läinud tõepoolest nii väikeseks, et midagi ei paista. Ja ka pakenditega on sama lugu. Need vähenevad. Ostsin mõni päev tagasi köhakomme, mis sisaldavad imelisi tervendavaid ürte, ega suutnud varjata oma imestust, nähes, et kotikene maksab 4.89.

Kott muidugi polnud väike: 72 grammi ja kindlasti üle kuue ravikompveki. Neid lutsutades tulin ma geniaalsusele lähenevale mõttele: palju mõistlikum oleks kannatada nohu ja osta selle asemel endale näiteks karbikene kalamarja. Musta. Ma ei jõudnud head ideed teostada kahel põhjusel: esiteks olin need kommid juba ostnud ja teiseks (kuigi see ei tundu usutav) kutsus mind külla sõber, kes pakkus musta kalamarja. Ta väitis, et see sajagrammine karp maksis 160 eurot. Mulle tuli kohe meelde, miks ma seda elus mitte kunagi ostnud pole. Lahkudes võtsin pakist veel ühe karamelli ja see mõjus.

Esimesed prillid – nüüd, kui ma olen juba üle 35 – ja ootamatult umbne nohu sundisid mind mõtlema. Ma olen haige üliharva, aga kui see minuga juhtub, tuleks samal päeval ka krematooriumis aeg broneerida. Vähemalt mulle endale tundub nii. Näiteks palavikku pole mul olnud 25 aastat. Viimati ilmus see just sel päeval, kui oli ka ülikooli lõpuaktus. Arsti tabada polnud raske. Kui olin talle oma sümptomeid telefonis kirjeldanud, arvas doktor, et ei saa välistada difteeriat. Mul ei olnud selle vastu eriti midagi, tahtsin vaid teada, kas saan oma diplomile järele minna või pigem mitte. Igaks juhuks vaatasin ENEst järele, kuidas sellise haigusega oleks sobiv käituda. Raamat seletas lahkelt, et tänu meditsiini tormilisele arengule on õnnestunud suremust difteeriasse 30 protsendi võrra vähendada. Ja tuttav meditsiinitöötaja, kellele paanikas kohe helistasin, soovitas igaks juhuks valmis panna üks kasutatud pastapliiats, kui tekib vajadus kõrisse uus auk teha, vältimaks täielikku lämbumist. See siiski ei olnud difteeria.

Seega, kui ma juba haigeks jään, siis tavaliselt satun ka haiglasse. Loomulikult ei tohi leida ennast sirvimas terviseportaale, sest pärast nende lugemist sobivad kõik teie sümptomid absoluutselt kõikide haiguste kirjeldustega, klappides eriti hästi nendega, mis lubavad teile veel vaid paar elukuud. Ühel kaunil talveõhtul hakkas mul selg niimoodi valutama, et kaalusin kahe variandi vahel: hüpata valu pärast aknast välja (elasin kolmandal korrusel) või kutsuda kiirabi. Otsustasin viimase kasuks. Nad võtsid mu kaasa. EMOs on elav järjekord ja tuleb katsuda elus püsida, kuni sinuni jõutakse. Ja kui sul ei ole just pea küljest ära tulnud, siis pole su elu eriti ohus. Enne teadvusekaotust jõudsin õele tähendada, et kui ta mulle kohe valuvaigistavat süsti ei tee, kaob mul pilt eest. Ja nad ei ole seal sugugi pahatahtlikud. Pärast süsti, kui enam kuskilt ei valuta, on ju väga raske diagnoosida, mis sul viga on. Haiglas olla on juba ääretult meeldiv. Lamad kaame näoga tilgutite all ja kui keegi juhtub sind vaatama tulema ning küsima, kuidas tervis on, vastad talle traagilise näoga: «Juba parem.» Sellise hääletooniga, et kõik mõistaksid, et tegelikult mõtled sa, et küllap sind varsti enam ei ole. See lõbu ei kesta kaua. Tavaliselt umbes teisel päeval teevad nad su korda ja ajavad minema. Selgus, et neerukivi. Arst lohutas, et kõige valusam asi maailmas on siiski südameinfarkt, alles siis neerukivi ja siis sünnitus. Neid ülejäänuid katsun vältida.

Jalaluumurd on ka ebameeldiv. Valusapoolne. Käisin pärast seda veel kaks päeva tööl ja alles siis mõtlesin haiglasse minna. Jalale astuda üldse ei saanud. Nii et kui te tahate saada ennetavat tervisenõu, siis minu poole ei soovita pöörduda. Katsun mitte osaleda ka vererõhu, kolesterooli ja luutiheduse välkmõõtmistel, sest alati saab seal teada, et midagi võiks rohkem ja midagi vähem olla. Ja teil just nii ei ole.

No ja kopsupõletik oli kolmas haiglasse sattumise kord. Nõukogude armees. See on muidugi boonus ja õnnestub vähestel. Neli korda päevas saad süüa, ei pea kuskile jooksma, granaadiheitja seljas, magad päev läbi, on soe. Iga nelja tunni tagant tehakse süsti, aga isegi köha pole. Tegelikult ei saa üldse aru, et sul midagi viga oleks. Üsna meeldiv tõbi. Aga kui üldse ei ravi, kipud ära surema.

Nüüd, selle kirjatüki lõpus panen endale korraks prillid ette ja saan kohe aru, et nendega näen ma hoopis paremini. See viitab ainult ühele. Kõik asjad meie ümber muutuvad kogu aeg palju väiksemaks ja kogu aeg kallimaks. Ja ainus, mida ma selle vastu teha sain, seda ma tegin. Ostsin prillid.

Tagasi üles