Marin kirjutab: ka sina võid olla sobimatu mees

FOTO: Phovoir / Scanpix

Arutasime sõbrannaga, miks mõne mehega ei ole suhe alanud vaid värske tutvus kohe soiku jäi ja ilmnes, et peame viletsateks valikuteks üsna sarnaseid mehepoegi. Ma ei pea ennast maailma parimaks ja ideaalseimaks pruudikandidaadiks, piisavalt heaks aga küll, et enda jaoks mittesobivatest eemale hoida ja vajadusel jooksu pista.

Kuna pole vaja, et ükskõik milline isane olemas oleks, sest üksi ei oska olla ega saa hakkama, siis südamerahuga praagin välja järgmised isendid:

Kriminaal. Kunagi pubekaeas oli vist kõigil plikadel kerge tõmme pahade poiste poole, pole ka ise sellest patust päris puhas. Õnneks mingi mõistus vanusega lisandub ja selline eelistus läks üle, endised või nähtavate tunnustega tulevased vangid minuga suhtesse ei saa. Ei pussitajad, roolijoodikud ega majanduskurjategijad, kõigi jaoks on uks suletud. Tunnistan, et isegi sõbraks ei soovi, vaatamata sinisilmsele usule inimeste paremaks muutumisse. Muidugi võivad inimesed muutuda, aga ma ei soovi ennast katsejänesena proovile panna.

Elatisevõlglane. Ei, ei, ei, kohe jääb ära. Mees, kes ei taha oma lapsi toetada, nende elus osaleda ja enda meelest maru teravmeelselt maksmisest kõrvalehiilimisega oma «nõmedaid» eksnaisi peedistavad, ei ole kuskilt otsast mehelikud ega usaldusväärsed. Pluss veel nüanss, et kogu see trall ja jama saadaks läbi edasise elu ka mind ennast. Kui vastutada ei suuda, kao minema, munadeta mees minu voodisse ei mahu.

Loll. Sellega on jutt lühike, liiga lihtsad mehed pole minu jaoks. Ei pea õhtute kaupa luuleanalüüse koostama ega igasse kolmandasse lausesse klassikute tsitaate pikkima, aga rumal partner oleks ikka liiga kohutav. Pole ju kupli all liiga palju, kui mees oma kõiki endiseid ja praeguseid ülemusi idiootideks nimetab, kes oma positsioonil on puhtalt seetõttu, et õigel ajal õige inimesega maganud on. Või oskavad naerda ainult tort-näkku ja jalaga-perse huumori peale. Vabandan, aga liigitan siia ka need, kelle jaoks klassifitseeruvad arvestavate artistidena ainult süldibändid.

Kloun. Armastan huumorit, aga pidevad naljamehed ajavad mind marru, mulle ei meeldiks elu nagu estraad. Kui üldse ega midagi ei suuda tõsiselt võtta, on päris väsitav, võiks ju vahel niisama poes ära käia, mitte seda vürtsitada mingi lollimängimise ja esinemisega. Vabad päevad poleks ka erilised, kui iga päev oleks pühapäev.

Sõltlane. Liigne alkohol, droogid, kasiinod ja muu selline. Kindlasti on võimalik neid pahesid mõnda aega varjata ja neid ei presenteerita kohe esmakohtumisel, aga saladusi reeglina ei ole olemas, elu annab vastused halvimal juhul vaid mõningase viivitusega. Kui sellised pahed välja ilmuvad, pole muud, kui sellisest partnerist võimalikult kiiresti ja kaugele põgeneda. 
Milligipärast on minus arusaamatu magnet sügavate hingehaavadega meeste jaoks. Alguses tundub kõik ülitore, aga siis hakkab järjest selguma: kes pole oma eelmisest kallimast üle saanud ja loodab seda minu abil teha, kes käib aastaid teraapias ja nähes mind kui sooja ja aktiivset naist, leidis, et oleksin tubliks toeks. Sellega on aga nii, et ma ei oska. Oma sõprade jaoks olen loomulikult alati olemas, aga võõraid inimesi nende ninasid vee peal hoides ma läbi ülejäänud elu vedada ei jaksa ega taha. Minu võimuses pole kahjuks teha õnnelikuks inimesi, kes seda ise ei oska.

Lohakas. Sentimeetrise tolmukihiga kaetud autosalong, räpakus, mustad küünealused ja lõikamata küüned, halvasti aetud habe, kulunud riided, pesemata juuksed ja kõikvõimalikud sellise jubeduste omavahelised kombinatsioonid. Kirja panneski läheb süda pahaks.

Koonerdajad. Mitte segamini ajada arukate majandajatega ega mõistlike raha mitteloopijatega, pean siinkohal silmas ikka tõelisi sendisaagijaid. Saladuslik jutt vee kokkuhoiust viisil, kui WC-loputuskasti on tõstetud telliskivi ja veekulu siis selle võrra väiksem on. Baariskäimine, kus klaasi salaja kaasa võetud pläskust täidetakse. Või kes kohvikus «süüa ei taha» ja siis minu praest poole ära maitseb. Vaesus ei ole häbiasi, selline kiiksuga suhtumine on küll.

Radikaal. Paindumatute ja minu jaoks vastuvõetamatute seisukohtadega inimestega on keeruline, oma tolerantsuses ja õiglusevajaduses jääksingi vaidlema muuhulgas pagulaste, juutide ja vähemuste teemadel. Tüli-leppimine-voodi muster on tore, kui seda juhtub haruharva. Regulaarselt jageledes kägistab see mu vaimu liiga palju, et jätkusuutlikku suhet pidada.

Särinavaba. Kui seda sõnulseletamatut miskit ei avaldu. Kõigi aju poolt genereeritud standardite kohaselt võib olla mees muidu ideaalne, aga keemiat, mis tahaks sõrmi tema pihku pista ja ennast hingetuks suudelda, ei ole. Minu isiklike kogemuste juures seda väga palju hiljem ka enam niikuinii paraku ei tule. Kindlasti on inimesi, kes seda ei igatsegi või nn mõistuse häält piisavaks peavad, mina aga vajan kirge, nälga selle teise keha järele ja teineteise mahamurdmist.

Ei midagi võimatut, selged, lihtsad ja normaalsed eelistused! Kui keegi mind selle põhjal nüüd egomaniakiks või liiga pirtsakaks peab, vaadaku see nimekiri üle ja mõelgu kas ja miks tema siis nii ülemäära leplik on ja kas oma kaaslasena selliseid taluks. Äkki ikka ei peaks. Või kas ja kui palju lööki oleks selliste omadustega naistel.

Tagasi üles