Seitse halba harjumust tööl, millega ei tasu ülemuse silme alla sattuda

FOTO: Vida Press

Tööl võib märgata ebaproduktiivset inimest kolme enamlevinud märgi järgi. Näiteks võib tegu olla väga seltsiva ja jutuka inimesega, kes tõmbab endale nii palju tähelepanu, et tema vilets tootlikkus hakkab silma vaid vähestele. Teiseks võivad sellest tunda anda kellegi kehvad töötulemused, mis näitavad, et töötaja ei ole hingega asja kallal. Ning viimaks võib kellegi laiskus olla ka nii ilmselge, et see ei jää kellelegi märkamatuks. 

Sellele vaatamata tõusevad kõigi kolme olukorra puhul esile samad tunnusjooned, mis on ülemusele ohumärgiks, et töötaja ei panusta temale pandud ootustega kooskõlas. The Muse loetleb seitse harjumust, mis peaks tähelepanu äratama nii juhtides kui töömesilastes, kes ei taha endast halba muljet jätta. 

1. Virisemine. Seejuures pole vahet, miks või kellele töötaja ühtelugu kurdab, sest vingumine on sageli märk sellest, et ta ei ole valmis pingutama, et midagi muuta. Virisemine on puhas ajaraisk. Alati on lihtsam hädaldada, kui midagi oma probleemi suhtes ette võtta. 

2. Vabanduste otsimine. Nii nagu virisemine ei aita ka vabanduste otsimine produktiivsusele kuidagi kaasa. Üks asi on see, kui töökohustus jääb täitmata, sest ette tuleb midagi olulisemat, aga kui põhjenduseks on ainult hale vabandus, siis on kahtlemata probleem töötajas. Igale probleemile ei saa vabandusi otsida. 

3. Kohustuste edasilükkamine. On inimesi, kel on kombeks tööasju pidevalt edasi lükata ja probleeme pisendada, justkui poleks pakiline kohustus mingi eriline asi. Väikestes doosides on stressivaba suhtumine küll hea, kuid pidev viivitamine ei käi selle alla.

4. Iga asjaga ülemuse juurde jooksmine. See võib juhtuda kahel põhjusel. Esiteks võib töötaja loota, et ülemus teeb töö ise ära või delegeerib selle kellelegi teisele, või on ta ebakindel ega usu, et saab ise hakkama. Mõlemal juhul on tegu ebaproduktiivse töötajaga. Produktiivne töötaja asub probleemi kallale, läheneb sellele loominguliselt ja näeb palju vaeva, et asjaga hakkama saada. Iga pisiasjaga juhi juurde jooksmine ei aita sellele kaasa. 

5. Ainult kiituste otsimine. Au ja kuulsuse jahtimine on klassikaline märk inimesest, keda tema töö tegelikult ei huvita. Ta on nõus panustama vaid siis, kui teda kindlasti tunnustatakse. Seevastu päriselt töökas inimene teab, et mõnikord tuleb olla oma rolli suhtes loominguline ja uuenduslik, ainult otseste käskude täitmisest ei piisa. Inimene, kes üritab igal muul võimalikul hetkel viilida, ei ole motiveeritud.

6. Loidus. Eelnevast punktist lähtudes on kindlasti üks ohumärkidest motiveerimatus, mis väljendub kõiges varasemalt mainitus. Tülpinud suhtumine, millega kaasnevad vingumine, vabanduste otsimine, venitamine ja ülemuse tüütamine, ilmestavad töötajat, kes ei saa suurt midagi tehtud. Miks peakski töötaja midagi ära tegema, kui ta ei hooli ettevõttest ega ka oma töö tulemusest? Produktiivsus nõuab vaeva. Mõnikord ei ole inimene motiveeritud ja töökas ainuüksi seetõttu, et ta teeb valet tööd.

7. Enesearengut ei toimu. Nii juhtub, kui inimene muutub oma tööd tehes liiga mugavaks. Võimalik, et ta ei kurda ise midagi, kuid teeb vaid miinimumi, mida talt nõutakse. Tema töö on rutiinne, kuid midagi ei lähe ajaga paremaks. Produktiivne töötaja õpib pidevalt juurde uusi oskusi ja täiendab end, et muutuda omal alal üha osavamaks. Seda isegi siis, kui ta ei tee seda ettevõtte, vaid enda isikliku arengu hüvanguks. 

Enamasti iseloomustavad laiska töötajat mitu nimetatud harjumust korraga. Seda nähes on juhi kohus midagi ette võtta ja oma alluvat paremini motiveerida. 

Tagasi üles