Naised räägivad: pöörased dieedid, mida oleme proovinud

FOTO: PantherMedia / Scanpix

«Suveks saledaks või surnuks!» Selline oli meil sõbrataridega jagatud (pool)nali, sest mingis vanuses tundus väga oluline igal kevadel taas mingi hullumeelne dieet ette võtta. Nüüd küsisime, milliseid pööraseid dieete on meie naised elus proovinud. Kõik tunnistasid üksmeelselt, et kehale, meelele ja tervisele on parem kõiksuguseid dieete vältida – pigem süüa mõistlikult ja tervislikult.

«Kunagi kooliajal hakkas levima see kapsasupidieet – nädal aega iga päev pead sööma ainult kapsasuppi. Esiteks sain ma muidugi mõnusad seedehäired, koolis käimine oli paras piin, ja lõpuks jõudsin järeldusele, et nimetatud dieedi ainus nõks peitub selles, et kui sa nädala pärast saad lõpuks kapsasupi söömisest loobuda, siis gaasidest punnis kõhu kadumine jätab mulje, et sa oled nüüd ilgelt alla võtnud.» (Katrin, 32)

«Minu meelest oli parim ikka see valge veini dieet. Pidevalt veidi vine all tunneme ju kõik, et oleme maailma kõige andekamad ja muidugi ka kaunimad. Voldid siis ei häiri. Aga tegelikult olen ma supernäide naisest, kes pole ennast paksuks söönud, vaid paksuks dieeditanud. Nüüd olen stabiilne ja näen vaeva kaalulanguse nimel, aga mõne aasta tagused katsetused lõppesid kõik ühtmoodi viie lisakiloga. Selline tore efekt: ostan poest kokku hunniku tervislikke asju, siis tundub, et neid võib lõputult süüa, puhas tervis ju! Seejärel avastad paari nädala pärast, et loodetud siresäärse hirve asemel vaatab peeglist vastu tšikk, kelle teksanööp enam eest kinni ei lähe.» (Marin, 31)

«Kunagi noorusaja pidutsemisperioodil oli sõbral väljend «Reelika paastulaager» ehk siis jõime ja möllasime kolm päeva, mille tagajärjel võttis ta alati kaks kilo alla. Ütleme nii, et seda nippi ma soovitada ei julge!» (Reelika, 29)

«Ma olin see loll, kes tellis tuntud kulturisti toitumiskavad ja pilt silme ees virvendamas, sundis ennast jooma keefiri ja sööma kodujuustu. Esimese kahe kuuga läks maha umbes viis kilo, siis jäi kaal seisma ja kui küsisin kulturistilt nõu, karjus too minu peale, et ma lugema õpiks. Minul põlved niigi juba nõrkusest all värisesid … Pool aastat vist pidasin vastu.» (Liisa, 26)

«Me kõik oleme ideaalkaalust ühe hirmsa lahkumineku või kõhuviiruse kaugusel.» (Kerli, 34)

«Proovisin mõned aastad tagasi Atkinsi dieeti. Kogu aeg oli süda paha sellest loomse rasva söömisest, ilged neelud käisid köögiviljade järele, tomatit ja brokolit nägin kogu aeg unes. Siis ärkasin ja sõin juustu võiga (nagu menüü ette nägi), rõve oli. Ma tegin valesti ka, sibulat näiteks ikka sõin, tegelikult ei tohi seal alguses üldse süsivesikuid tarbida, aga maapinnast allpool kasvavates juurikates on neid ju rohkemgi kui tomatis. Kuigi tomatit ka ei tohtinud. Siis pidin Stockholmi minema ja linna vahel vajus pilt paar korda taskusse. Selle peale mees vihastas ja söötis mulle sisse salati ja jootis klaasi šampanjat, kohe hakkas mega hea, halleluuja, süsivesikud! Kokku võtsin juurde ainult mõned kilod, mis on positiivne, sest Atkins ise suri oma dieediga infarkti.» (Regina, 27)

«Mina ka põhimõtteliselt söön ennast tervislikest asjadest paksuks. Peamiselt puuviljast. Aga ka näiteks mozzarella-salatist. Ja piimaga kohvist. Päris dieeditamine on mul seejuures üsna tõhus olnud, kui õnnestub ennast selle vajalikkuses veenda ja näiteks pool aastat söögipäevikut ja kaloriarvestust pidada. Viimati läks vist pea 12 kilo ja püsis läinuna kaks aastat. Siis tulid stress, hormoonid peale ja üheksa kilo tagasi.» (Kristin, 34)

«Ma olen see tropp, kes stressiga juurde võtab. Mis tähendab, et alla võtmiseks ma pean ennast mingisugusesse hüpermeeleollu viima, aga proovi sa ennast õnnelikuks mõelda eesmärgiga alla võtta. Kõige haigem dieet oli mul enne 12. klassi lõppu, et oma über-ümber kostüümis ikka meeletult kaunis välja näha. Viis päeva ainult apelsinimahla veega ja üks banaan, kuni pilt kõikuma lõi. Enamasti hoidsin seda elektriimpulssidega lihaseväristajat ka kõhu peal. Päris rõve oli, aga oma eesmärgi täitis. Tegelikult ei soovitaks ma sellist asja vihavaenlasele ka mitte. Pärast lõpetamist hakkasin õnneks kohe normaalselt sööma.» (Johanna, 32)

«Pidasin veregrupidieeti ja see ikka toimis meeletult hästi, aga ma ei tohtinud ka midagi peale roheliste asjade, pähklite, kalkuni ja lõhe süüa. Mis tähendas, et kui midagi sobivat süüa ei olnud, siis ma lihtsalt ei söönud (tõesti ei kujuta ette, kuidas see nii maagiliselt mõjus – haha!). Aga siis tuli stressiperiood peale ja sel ajal ma söön nagu loom ega vali üldse, mida ja millistes kogustes endale sisse ajan.» (Maarja, 31)

«Mul üks meessugulane võttis kõvasti kaalust alla ja on seni suhteliselt normaalkaalus püsinud. Aga alla võttis ta niiviisi: põhimõtteliselt paastus, tarbis ainult sidrunit ja vett ... Esimesel päeval kümme klaasi vett, üks sidrun, teisel päeval üheksa klaasi vett ja kaks sidrunit. Nii iga päev, kuni jõudis kätte päev süüa kümme sidrunit ja juua üks klaas vett, seejärel liikumine tagasi: üheksa sidrunit ja kaks klaasi vett, kaheksa sidrunit ja kolm klaasi vett ... Muidu täiesti tark inimene, kaks kõrgharidust ja nii.» (Tiina, 35)

«Keskkooli ajal, kui tahtsin moosipallist pilpamaks transformeeruda, oli mul eriti totakas dieet – igal hommikul jõin õunaäädikat, päeva jooksul sõin vaid teraleiba, kodujuustu ja õuna. Ja see oli kõik. Iga päev enne tunde käisin jooksmas. Tulemus: kahe kuuga miinus kümme kilo. Õnneks rohkem pole selliseid ekstreemsusi ette võtnud. Dieetidesse ma ei usu, kuid teatud toitumispõhimõtetest pean nüüd kinni küll – juua palju vett, süüa ohtralt juurikaid ja puuvilju ning hoiduda piimatoodetest (no okei, kodujuustu ja jäätist mõnikord ikka).» (Olga, 30)

Tagasi üles