Rait Kapp: võta vähemalt kondoomid kaasa!

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Kas armukadedus on armastuse üks vorme või on see hoopis kadeduse üks vorme? Eks see sõltub igaühest eraldi. Samas võib ka olla nii, et armukadedus ei ole kumbagi, see on vaid mingit lühikest aega kestev emotsioon, mis hääbub, kui sellele mitte tähelepanu pöörata.

Autor Rait Kapp

FOTO: Erakogu

Kui armukadedus on armastuse üks vorme, siis kas see näitab armastuse tugevust või hoopis nõrkust? Mõttetargad on läbi aegade õnnistanud meid väärt mõtetega, nii ka armukadeduse kohta: «Ma ei ole armukade, ma lihtsalt kaitsen oma õnne.» Miks peaksin tahtma seda käest lasta, mille nimel olen kaua võidelnud? Iseenesest tundub see fraas täiesti mõistetav.

Armastuse proovikiviks on ka armukadedusele reageerimine või siis mittereageerimine. Olen näinud paare, kus armukadedusehoos virutatakse naist tantsutanud tüübile rusikaga näkku, rüseletakse või sõimatakse nägu täis – ühe korra veel nii teed, löön maha! Samas on veider kedagi kellegi omandiks pidada. Elukaaslane-partner ei ole mingi asi – kui on vajadus, leitakse nagunii keegi, kellega olla ka suhteväliselt. See pole mingi probleem. Pigem on oluline investeerida suhte kestvusesse, mitte niivõrd raisata aega ja energiat tühjadele tegevustele.

On ka olemas neid paare, keda armukadedus üldse ei mõjuta. Elatakse koos, aga välja minnes minnakse erinevate seltskondadega erinevatesse kohtadesse. Kodus lahkudes hõigatakse veel üle ukse: «Võta vähemalt kondoomid kaasa!» Kui ka tuleb üheöösuhe, kas siis ühel või mõlemal, kasuta vähemalt kondoomi ja usalda oma partnerit-elukaaslast. See on igatahes parem variant kui susserdada ilma midagi ütlemata ja pärast saada ringiga teada, kes kellega oli. Tundub, et tegu on suhteliselt suure usalduse märgiga, mõlemale antakse vabad käed. Vahel käiakse erinevates seltskondades, kuid usaldus toimib ja säilib. Keegi kedagi ei ahista ega kontrolli. Kumbki ei ole keti otsas, iga poole tunni tagant ei saadeta sõnumeid ega helistata, lihtsalt lastakse elada.

Armukadedus kui kadeduse liik

Kujutame ette, et mul tekib omanditunne olukorras, kus näiteks minu naisega tantsib võõras mees. Kas see tekib vaid sellepärast, et ma ei oska tantsida või ma ei ole enam piisavalt sensuaalne oma paarilise jaoks? Kes teab? Isiklikult ei ole ma sellist tüüpi kadedust kogenud, kuid olen piisavalt kõrvalt seda tsirkust näinud. Mille või kelle peale üldse kade olla? Kui midagi korraks «ära võetakse», olgu selleks siis seesama võõraga tantsiv partner, siis õpitakse partnerit ka enam hindama.

Miks on mehed kadedad, kui naine end üles lööb? Mehe seisukohast vaadatuna on ilmselge, et enamik mehi vaatavad ilusaid naisi rohkem. Samuti peab ka mees arvestama, et kui tal on kõrval kena naine, vaatavad tema naist ka võõrad mehed. Kas see tõsiasi on ka mehele endale kohale jõudnud, enne kui kadetsema hakatakse? Naised tahavad välja minnes ilusad välja näha, see on enesestmõistetav. Samas, kas kadetsemiseks põhjust andev asjaolu on see, et naine teadlikult riietus lühikesse miniseelikusse ja pani jalga kõrge kontsaga kingad, et pälvida tähelepanu? Seda teavad naised ise, mina ei tea.

Kas see, kui partner üldse ei sekku, kui tema kaaslane tantsib võõraga, näitab et tal on temast ükskõik? Või näitab see hoopis, et usaldad teda? Mõni ongi rahulik isiksus, keda see üldse ei kõiguta. Need inimesed on suhteliselt tugevad inimesed. Pidev kadetsemine ja partnerit tantsutanud tüüpidele vastu lõugu andmine ei ole lahendus. Põhjus on kuskil mujal, mille peab ise üles otsima. Pidev kontrollimine ja uurimine ka ei aita, see vaid tekitab pahameelt ning aja jooksul ainus ühine asi, mis on paaril jäänud, on vaid tüdimus teineteisest. Suhte kestvuse nimel tuleb partneriga rääkida, arutada – inimesed ja nende vajadused on ju erinevad. Armastus pole mitte see, kellega sa tulevikku koos veedad, vaid see, ilma kelleta sa ei saa elada!

Armastuses ja sõjas on kõik lubatud, sest kui sina ei panusta suhtesse, siis panustab sinu asemel keegi teine, kes su elukaaslast-partnerit ihaldab. Alati on nii.

Tagasi üles