Ylle Rajasaar: plekist, asfaldist ja (veri)punaseks ehk möödasõit ei ole möödapääsmatu!

Accelerista vastutav toimetaja Ylle Rajasaar

FOTO: Erakogu

Kui pikk peab olema laibarida, et me hakkaks mõistma inimelu tegelikku väärtust? Mitu tonni liha ja soolikaid tuleb teedele maha määrida, enne, kui jõuab kohale, et sina ise oled kõige nõrgem lüli rooli ja istme vahel? Sina ise vastutad? Või jõuab see kohale alles siis, kui «sekundi murdosa, mis muutis elu» sind ennast tabab? Nii küsib Accelerista vastutav toimetaja Ylle Rajasaar.

Pühapäeval, 27. märtsil sõitis Haljalas teelt välja Audi. Juht ja kaassõitja said vigastada ja viidi haiglasse. Autos kaasa sõitnud 28-aastane naine suri haiglas päev hiljem. Rakvere politseijaoskonna patrullitalituse juht Reigo Loginov tuletab kõigile meelde, et möödasõit ei ole möödapääsmatu manööver.

Kui pikk peab olema laibarida, et me hakkaks mõistma inimelu tegelikku väärtust? Mitu tonni liha ja soolikaid tuleb teedele maha määrida, enne, kui jõuab kohale, et sina ise oled kõige nõrgem lüli rooli ja istme vahel? Sina ise vastutad? Või jõuab see kohale alles siis, kui «sekundi murdosa, mis muutis elu» sind ennast tabab?

Ära istu rooli, kui sa selle asemel tahad Facebookis istuda. Ära istu rooli, kui sa selle asemel tahad kauni daamiga meeldivat vestlust arendada. Ära istu rooli, kui su silmanägemine on nii sitt, et sa ei näe lugeda valgel taustal punase ringiga ümber veetud suuri musti numbreid teeserval! Ära istu rooli, kui su jalg lööb krampi kohe, kui gaasipedaali näed. Ära istu rooli, kui su kinnisideeks on lihtsalt kõigist mööda kimada. Ära istu rooli, kui sa arvad, et sina oledki maailma kunn.

Sa ei ole. Sa oled enesekeskne, hoolimatu, ajulage! See, et sa tead, kus on rool ja gaasipedaal, ei muuda fakti, et nüüd oled sa mõrtsukas. Selles loos oled sa kõige lihtlabasem mõrtsukas, mis iganes sa ka sekundi murdosa enne seda olid – näitleja, ärihai, startupper või Uberi taksojuht. Nüüd oled sa mõrtsukas. Isegi siis, kui sa vangis oma aja ära istud või heade advokaatide toel pääsed vaid hoiatusega – sa oled mõrtsukas. Ja pead selle teadmisega elama isikliku ajaarvamise lõpuni.

Sina, kes sa seda lugu siin praegu loed, ja mõtled, mis toimetajal arus on, et ta nii hullult näkku lajatab – kurb on, õudne on! Üks elu jäi üldse elamata, üks läheb tõenäoliselt vangi; neid, keda see kõik mõjutab, on märksa rohkem, kui esmapilgul arvata võiks.

Meid on nii vähe, me oleme igasuguse väljast tuleva mõjutuse ees kas hirmul või kaitsetud ja sealsamas nii neetult enesekindlad – mille pagana pärast raiskame oma elu mõttetustele? Selle asemel, et korralikult autoga sõitma õppida – kihutada seal, kus selleks võimalus; hoolida seal, kus selleks vajadus? Ütlete, et see on inimlik – olla loll ja hoolimatu? Muudame siis seda mõttemalli.

Ja sina, kes sa kaassõitjana istud kaine, turvavööga kinnitatud, aga ilmselgelt enesekeskse uljaspea kõrvale – tule välja sealt autost, esimesel võimalusel! See on sinu elu. Sina vastutad. Ja kui sa juba väljas oled, siis helista palun politseisse ka. Sest sulle on su elu armas. Mulle, meile. Ka sellele tüübile, kes sind selles loos surnuks sõitis.

Kepil on alati kaks otsa. Märgatud idiootsus teeb meist kaasosalised, kui me probleemiga tegelemise jätame kellegi imaginaarse – olgu siis Jumala või «riik on kohustatud» – retoorika õlgadele. Möödasõit märkamatuse tähenduses ei ole möödapääsmatu manööver. Mis pidi me siis seekord ära teeme? Kas teeme ära ja hakkame päriselt ka hoolima või teeme ära ja koristame igal kevadel soolikad tee pealt kokku ja kirume, et alles sai ju koristustalguid peetud…

Mina, Ylle, kes ma seda kommi kirjutan, olen olnud mõlemal pool rindejoont. Idioodina ja ellujääjana. See viimane sekundi murdosa muutis ülejäänud ajaarvamist. Möödasõit metafoorina ei kuulu ammu enam mu eneseõigustuse atribuutikasse: ma ei sõida mööda. Liikluses – jah, kui olud sobivad ja ma ei kujuta endast kellelegi ohtu.

Tagasi üles