Eestlase aastalõpupühade traditsiooni osaks on seapraad ja verivorstid, harvem ka linnuliha peolaual. Ajal, mil see pühade toidutraditsioon alguse sai, sõid pered küünlasäras oma hoolega kasvatatud ja naispere pisarate saatel tapetud siga. Tänapäeval kasvatatakse sigu tööstustes, kus nad võivad hoolest vaid unistada. Aga inimesed sageli lihtsalt ei tea, kuidas intensiivses tootmises loomi peetakse.
Teadmatusele aitab kaasa seegi, et meediasse jõuavad vaid üksikud põllumajandusloomadega seotud erandlikud sündmused, näiteks lautade põlemine või sigu vedava kaubiku kraavisõit.
Võib öelda, et eesti rahvas on lemmikloomakeskne. Tänavu valiti kõige loomavaenulikumaks teoks 59 protsendi poolthäältega perekond Arumäe poolt oma koera ja tema kutsikate hooletusse jätmine. 36 protsenti inimestest leidis, et kõige loomavaenulikum tegu oli loomaarst Jaan Väätsa omavoliline koerte hukkamine. Ning vaid viis protsenti leidis, et kõige loomavaenulikum tegu oli Mäetaguse linnufarmis 8000 kana surnuks näljutamine.
Üksiku lemmiklooma väärkohtlemine on mitu korda tähtsam kui 8000 kana näljasurm. Tundub, et ühiskonnas ei väärtustata ühesuguselt lemmiklooma ja toidu saamiseks kasvatatava looma elu.
Enim rahulolematuid inimesi pöördus põllumajandusloomadega seoses tänavu loomakaitse seltsi poole pärast TV 3 saadet «Õhtusöök viiele», kus näidati küüliku nülgimist. Paraku ei tundnud ükski kodanik huvi, kas küülik tapeti kiiresti ja efektiivselt või pidi ta piinlema. Televaatajate pahameele põhjuseks ei olnud küüliku tapmine, vaid selle näitamine. Kui te sööte liha, siis miks on teil nii suur hirm näha, kuidas see toidulauale jõuab?
Ma pole järjekordne taimetoitlasest loomaõiguslane. Olen hoopis otsustanud teadliku toitumise kasuks. Ma valin, milliseid tootjaid oma ostuga toetan – nimelt neid, kes on loomade kasvatamisel ja tapmisel taganud loomade heaolu.
Kahjuks ei ole neid tootjaid nii palju, kui esmapilgul tunduda võib. Juba ammu ei ole enamiku kanade, sigade ja veiste elu selline, nagu mäletame oma vanaemade-vanaisade ajast. Romantiline ettekujutus murul siblivast kanast kehtib tänapäeval vaid üksikute (mahe)tootjate puhul.
Intensiivses (suur)tootmises, kus soovitakse saada võimalikult väikeste kuludega maksimaalne tulu, elavad kanad tingimustes, mida inimene ei suuda ettegi kujutada. Ühel ruutmeetril peetakse 21 kana, kes kaaluvad kaks kilo (tavaline kanade tapakaal). See teeb vähem kui üks A4-lehekülg kana kohta. Enamik neist kannatab iga päev valu ega pruugi jõuda sööda ja veeni. Emis peab enne poegimist ja kogu põrsaste imetamise ajal olema sulus, kus ta saab ainult püsti tõusta ja lamada, kuigi tal on enne poegimist tugev instinkt ehitada pesa. Ilma tuimastuseta lõigatakse põrsastel sabade otsad, kärbitakse lõikehambaid ja kultpõrsad ka kastreeritakse. Ja see pole kaugeltki kõik.
Selleks et saada õiget pilti masstootmisest, tuleks mõnda farmi külastada, kuid tarbija on üldjuhul oodatud vaid nende tootjate juurde, kel midagi häbeneda pole. Külastusega kaasneb ju risk, et tarbija ei soovi enam nende toodangut osta. Ent tihti on ka tarbijad need, kes ei soovi end toiduks kasvatatavate loomade eluga kurssi viia.
Võiksime ju öelda, et mis siis sellest, et loomi sellistes tingimustes peetakse. Loomadel pole ju tundeid. Lemmiklooma omanik ei kahtle, et loomadel on emotsioonid ning et nad tunnevad valu ja stressi. See aga, et ka kanadel ja sigadel võivad olla tunded, on miskipärast arusaamatu.
Ostes lihatooteid, mis pärinevad intensiivsest (suur)tootmisest, antakse oma heakskiit sellele, kuidas seal loomi peetakse, sisuliselt tähendab see loomadele põhjustatud kannatustega nõustumist.
Loomasõbralike toodete ja tootjate valik ei ole suur, kuid on siiski olemas. Üks võimalus on leida väiketootja või talunik, kelle juures saate ise käia. Teine võimalus on osta maheliha. Maheloomade pidamisel on kehtestatud rangemad nõuded ka loomade heaolu tagamisele. Seega saate maheliha eelistades lisaks tervislikule ka loomasõbralikuma toidu. Ja lõpuks võib minna ka äärmustesse ning üllatada pühade ajal oma sõpru ja peret maitsva taimetoiduga.