Uuring: imikud suudavad teiste mõtteid mõista

Beebi

FOTO: SCANPIX

Värske uuringu järgi suudavad juba seitsmekuused väikelapsed arvestada teiste inimeste mõtete ja uskumustega.

Ajakirjas Science ilmunud uuringu juhtivautori, Budapestis asuva Ungari teaduste akadeemia arengupsühholoogi Agnes Kovacsi sõnul on see noorim vanuserühm, kelle puhul on seni suudetud täheldada võimet tajuda nii enda kui teiste vaatenurki, vahendab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.

Teadlased jõudsid avastuseni lihtsat käitumist mõõtes. Nimelt jälgisid nad, kui kaua lapsed ühte stseeni üksisilmi vaatavad. Seejuures ei pidanud lapsed otseselt hindama teiste mõtteid või ette ennustama nende käitumist.

Kuigi paljud varasemad uuringud väidavad, et suutlikkus teiste vaatenurkade kohta järeldusi teha ei teki enne neljandat eluaastat, siis juba 2007. aastal õnnestus teadlastel näidata, et teatud situatsioonides mõistavad ka 13-kuused lapsed teiste tõekspidamisi.

Pole teada, kuidas väikelapsed teiste vaimse seisundi mõistmise võime omandavad, kuid mõnede teadlaste arvates mängib selle juures võtmerolli vestlus.

Ootuse tajumine

Värske uuringu raames näitasid teadlased 56-le 7-kuusele väikelapsele multifilmi, milles Smurfi-sarnane tegelaskuju vaatab mitmes stseenis, kuidas pall veereb seinana lauale asetatud ristküliku taha.

Pall kas peatub ristküliku taga ja kaob vaateväljast või jätkab laual veeremist, kuni kaob ekraanilt. Küsimus seisneb selles, kuidas lapsed muudavad meelt vastavalt sellele, mida nad näevad.

Osades stseenides jälgis tegelane multifilmis kogu toimuvat protsessi. Teistes stseenides lahkus ta seevastu liiga vara, et näha palli lõplikku asukohta.

Näiteks pall, mis eelnevalt kadus tegelaskuju juuresolekul ristküliku taha, jätkas tegelaskuju varase ekraanilt lahkumise korral veeremist ja kadus ekraanilt.

Viimases stseenis kaob ristkülik ning selle tagant ei tule nähtavale ühtegi palli. Teadlased avastasid, et lapsed vaatasid kauem neid stseene, kus multifilmitegelase varajane lahkumine põhjustas ootamatuid tulemusi.

Arvatakse, et väikelapsed jälgivad kauem ootamatuid olukordi või sündmusi.
Teadlaste arvates viitab laste selline käitumine sellele, et nende jaoks oli ootamatu olukorra põhjustajaks üllatus, mis oleks tabanud multifilmitegelast. Teisisõnu tundus, et lapsed vaatasid neid situatsioone multifilmitegelase, mitte enda vaatenurgast lähtudes.

Kaks meelt?

California ülikooli arengupsühholoogi Alison Gopniki sõnul on vaatamisaegade kasutamise puhul küll tegemist standardse lähenemisega, kuid probleem seisneb selles, et raske on mõista, mida lapsed konkreetse stseeni puhul tegelikult vaatavad. Seepärast tuleks uurimistulemuste tõendamiseks jälgida laste liigutusi, mida tehakse silmade ja ekraani suunas.

Tema sõnul võib laste reaktsioone põhjendada ka füüsiliste sündmuste tajumise (näiteks palli liikumise järjekord), mitte nende multifilmitegelase vaatenurgast vaatamisega. Seega tuleks lisada ka ilma tegelasteta kontrollstseen, et näidata tegelaskujude mõju vaatamisaegadele.

Kui uuringu tulemused leiavad edaspidi kinnitust, siis võib öelda, et väikelapsed on sotsiaalse informatsiooni ja teiste poolt nähtava suhtes tundlikud.

Gopniki sõnul ei tähenda see veel seda, et neil on võime mõista teiste tõekspidamisi samamoodi, nagu seda teevad 4-aastased lapsed.

Tagasi üles