Kuna ma ei ole kunagi olnud eriline online-deitimise fänn, siis ei oskagi sellest midagi loota. Minu varasemad kogemused online-deitimiste osas on piirdunud vaid aastaid tagasi rate.ee portaalis pimekohtingutega, mis on mind viinud ulmelisele saunapeole kui ka parki puulehti vaatama. Kuna kõik räägivad Tinderist, otsustasin uurida, mida see deitimise-äpp endast kujutab.
Algus on lihtne. Tõmban Tinderi äpi, seon Facebooki kontoga. Vaatan üle, mida pakutakse, millised inimesed siin üldse on, milliseid emotsioone tekitab ja – kas üldse tekitab. Ilma seadeid muutmata pakub süsteem valimiseks sinust kümme aastat nooremaid-vanemaid inimesi, kes asuvad sinu hetke asukohast 80 kilomeetri raadiuses. Neid seadeid saab ka vajadusel muuta.
Suht easy süsteem, lükkad naiste pilte vasakule-paremale, «nope» või «like». Lappasin vast 20 minuti jooksul läbi üle saja naise, lõpuks tuli ka esimene match (st keegi naine oli minu pilti samamoodi laikinud) – Kristel, 23-aastane, blond.
Avastasin hiljem, et millegipärast hakkab süsteem neid, kelle sa varasemalt nii-öelda eemale tõukasid, teatud aja tagant uuesti pakkuma. Tundub, et selleks, et sinu ja naiste osas tuleks võimalikult palju paare ehk match’e.
Mis nende kummaliste profiilipiltidega küll toimub?
Pakutavate neidude profiile uurides hämmastas mind see, et kuigi on tegemist deitimisportaaliga, siis millegipärast on otsustanud mõned kasutajad endast panna üles pilte, kus nad on näiteks kuskil mägedes, kaamerast saja meetri kaugusel. Mida ma peaksin sealt nägema? Õige vastus – mitte midagi ei saa aru, hea, kui siluettigi suudan eristada. Väga hea kujutlusvõime korral võib mõni ka ette kujutada talveriiete all peidus olevat reaalset figuuri, mina seda ei suutnud.
Teist tüüpi pildid olid need, kus esiplaanil kellegi päevitunud kannikad ja rinnad, nägu ei ole näha või katavad silmi rusikasuurused päikeseprillid, kust midagi läbi ei näe. Kolmandat tüüpi fotodel oli vaid lemmikloomapilt või puudus foto täiesti. Suur osa nende naiste piltidest, keda süsteem mulle pakkus, olid kas meditsiinitöötajad või tudengid. Miks just nemad, seda teavad vaid nad ise. Samuti, kui su Tinderi konto on seotud Facebookiga, siis näitab ära ka ühised sõbrad või tuttavad. Minul isiklikult oli neid vaid mõned üksikud, mõnda olin ka varasemalt päriselt näinud. Seega võin kinnitada, et inimene tõesti aja jooksul muutub, ning seal portaalis olev pilt ei pruugi vastata tegelikkusele.
Deitimisäpile kohaselt leidus naisi seinast seina ja igale ühele midagi. Ilusaid naisi, broilerpäevitusega solaariumipiffe, bling-bling tšikke, lihtsaid, tavalisi ja vähem ilusaid. Vähe oli neid, kes tundusid pilti vaadates lihtsad ja loomulikult ilusad, nende hulka kuulus näiteks seesama Kristel. Lõpus sain aru, et pilt on petlik, staatiline, ja võib olla aastaid vana, seega ei pruugi pilt olla nagunii reaalne ja uus. Sellest tingituna võib hiljem aset leidval kohtumisel, kui selle äpiga peaks niikaugele suhtlemine jõudma, tekkida pettumus või siis hoopis üllatus.
Goodbye, Tinder!
Hiljem tekkis tunne – kuhu ma sattunud olen! Sain aru, et see ei ole minu jaoks. Samuti tekkis ka küsimus, miks inimesed seda äppi kasutavad. Kas tõesti on suhted ja deitimine massiliselt virtuaalsesse maailma kolinud? Kas tõepoolest on reaalne, silmast silma suhtlemine jäämas harvemaks? Kindlasti on, sest inimesega näiteks kohvikus või baaris kokku saades ei oskagi midagi rääkida, sest kõik on juba erinevates sotsiaalmeediakeskkondades ära räägitud. Päris nukker tegelikult, aga mina siiski eelistan silmast silma vabas õhkkonnas suhtlemist, eemal arvutist ja telefonist.
Saatsin oma ainsale match’ile ka teate läbi süsteemi messengeri – olen Rait, elan selles linnas, telefoni number on... Kui soovite kohtuda, saatke oma number ja asukoht. Kõik. Siinkohal see äpp ammendas ennast. Mul ei ole vaja mingit virtuaalset, alfakiirguste kaudu levivat suhtlemist, mul on vaja inimest näha ja eelistan iga kell päris kohtingut.
Tegin eile õhtul Tinderi-kogemustest innustatuna ka reaalses elus juttu neiuga, kellega ma varem ei olnud absoluutselt suhelnud, olin teda vaid mõned korrad näinud. Kutsusin ta välja, ta nõustus. Mõtted Tinderist kadusid sama kiirelt, kui need tekkisid. Tinderi mõttetuse tõttu sain aru, kui äge on päriselt kedagi välja kutsuda: hinges pabin, närvilisus, kartus, et võidakse ära öelda, kerge higistamine ja punastamine. Minu puhul julgus suu lahti teha end sel korral õigustas. Samuti on olnud palju kordi, kui ei õnnestu, see on normaalne. Goodbye, Tinder!
