Nike

Kolumnist Marin: üheöösuhete anatoomia kui second-hand-poed

FOTO: SCANPIX

Lugesin kolumnist Kapi üheöösuhete kogemusi ja naeratasin laialt, see naeratus lausa valgus üle minu näo. Minu kui emotsionaalse naise jaoks on peaaegu kõik teistmoodi. 

Ma ei ole väga suur üheöösuhete harrastaja, aga neid on ette tulnud. Mõtlesin nende toimumise ajendile, hetkele ja järgnevale. Ma ei igatse neid, ammugi ei nuta taga, kuid ka ei kahetse ega välista, et mõni edaspidi minu teele sattuda ei võiks. Peas jookseb paralleel second-hand-poodide ja üheöösuhete vahel. Mis neis ühist ja millal need juhtuvad?

Tahaks midagi, aga ei tea isegi, mis see olla võiks. Pärissuhteks pole materjali, aga see ei tähenda, et kõik inimlikud soovid, tunded ja ihad selle õige leidmiseni kuskile hoidlasse paigutuksid. Tahaks põletavat kirge, enne lahkumist riietuma hakates rinnahoidjat lambi küljest alla õngitseda, võõra voodipesu hõngu tunda ja ennast hetkeks kõige kuumema seksijumalannana tunda. Mõne inimtüübi jaoks oleks sel puhul üheööseks ideaalne. Ka second- handi võib südamerahuga sisse astuda, kui midagi otseselt vaja pole. Mis siis, et mul juba on 103 kleiti. Või 18 mantlit, millest pooli pole kordagi kandnud ja kaks on rinnust liiga kitsad.

Heameelega hoiaks need saladuses. Nii kaltsukad kui üheöösuhted – lähimatele sõbrannadele on nendest normaalne rääkida, aga ka siis tuleb veidi arvestada võimaliku negatiivset alatooni kandva vastusega. «Kas sai nüüd parem?» «Kuhu sa sellega minna mõtled?» «Mis siis, kui keegi näinud oleks?» Vähetuttavatele ei kipu neist üldse rääkima. Hotelli ees kolleegiga kokku joostes kirjeldad oma käevangus olnud vallutust hiljem kontori kööginurgas pigem kui vana sõpra kui ühekordseks kasutamiseks mõeldud partnerit, kelle nime sa ei tea. Samamoodi ei kiirusta kõigile seletama, et see kena kleit on ostetud ühest päris koledast keldrikaltsukast kolme euro eest. Sest üheöösuhted, Cosmopolitan ja taaskasutuspoed on omavahel sarnased, enamik nende tarbimist avalikult ja valjuhäälselt ei tunnista.

Kõik teavad, mis see on. Nende endi vaatenurgast. Kelle jaoks läppunud ja talumatu hais, kuhjades kaltsud ja kõverad stanged, kelle jaoks kullavaramu. Meelelahutus, mille tarbimiseks ei pea süümepiinu tundma. Või suhteressursside ränk raiskamine, sellel ajal oleks jõudnud ju kellelegi tõelisele huvilisele ennast tutvustada. Mina võtan seda nii: ma ei sure, kui pärissuhet parasjagu käsil pole, uudishimu ja elujanu lõbustavad mind üksiolemise ja -elamise perioodil siis vahel lihtsalt nii.

See pole päris minu. Öiselt vallutuselt pole vaja hommikul viisakusest küsida, kas veel kohtute, ütle parem head aega ja sukeldu tagasi igapäevaellu. Ka kasukat, mille ostsid kirbukalt, saad kanda vaid siis, kui lepid, et sa pole selle esimene kasutaja, ammugi pole see peen rätsepatöö, mis pikki aastaid truult teenima peaks. Asjad ringlevad, inimesed ringlevad, robustne, aga tõsi.

Võin seda endale lubada. Kaltsukates osteldes ei pea muretsema, et impulssostud edasise eelarve lõhki löövad, seal võib rohkem emotsioone, katsetusi ja proovimisi lubada. Butiigist üldjuhul ei osta üheks kandmiskorraks kuldset laiade patšokkidega pintsakut, mis ühele konkreetsele peole sobilik, teise ringi letist haarame selle aga südametunnistuspiinadeta kaasa. Ka üheöösuhetes ei pea liigselt pead vaevama, kas need latiino säravad rosinasilmad on ikka siiralt ausad või ega see slaavi temperament voodist väljaspool tüütama ei hakka. See maitsetu jakk ostetakse üheks korraks kandmiseks, seda ei planeeritagi pikemaks ajaks, samuti nagu seda kirge tekitavat meest ööklubist.

Keegi ei saa haiget. Seda muidugi juhul, kui romantiliste tulevikulootustega linade vahele püherdama ei karga ja pärast meest ei siuna, et tal, tropil, oli ikka nii lihtne püksid jalga panna ja uksest välja marssida. Ka mõne euro eest ostetud kasukas ei solvu, kui tema vanamoodne topeltreväär maha lõigata, korraks sellega peol käia ja siis kappi unustadagi. Võimalik, et korra aastas tõstetakse see mõningase sentimentaalsusega meenutamiseks-tuulutamiseks välja, aga vaid sellepärast, et naeratades tagasi nagisse riputada ja uks taas sulgeda.

Eredad mälestused. Kui avada kapp ja käega üle teise käe poodide ainukordsete leidude libistada, rulluvad kõik need ühekordsed kandmised mälestustena silme eest läbi. See litritega lilla plisseerseelik. Kohutavalt pudi külgekorjavad sinepikollase-rohelisekirjud retrodressid. Akvamariinsinised avara puusalõikega viigipüksid. Paabulinnukarva põhitooniga suuremummuline krimpleenkleit, mille juurde sobitasin läikivad pikka varrega daamikindad – ma mäletan eranditult kõigi nende kandmist. Seda ühte ainust korda.

Nii ka kõiki üheöösuhteid. Need polnud mu elu parimad rõiva- ega mehevalikud, ei pidanudki olema ja juba valides teadsin seda. Kuid see klassikaline must kleit, mille ostsin neli aastat tagasi – see on küll kaunis, kvaliteetne ja aegumatu, aga olen seda nii palju kandnud, sellega nii harjunud, et meenuvad vaid mõned korrad ja siiski pigem lisaks kantud aksessuaarid. Nagu seks pikaajalise kallimagagi. Kõik on nii hea, stabiilne ja paikaloksunud ja regulaarne, et komeedina eristuvate hetkede asemel on pigem kaunis tervik. Ilus.

Säravad leiud. 5-eurose hinnasildiga poe vaateaken võib tuua naeru suule või nina kirtsu ajada. Nii ka üheöösuhted. Kui ei vajata kapitäit lisaasju või mälestust ühestainsast kirge täis ööst, polegi neid vaja, tarbimine pole kohustuslik. Aga mõistan nii hasartseid riidekuhjade lappajaid kui baarides kammijaid, mõlemad otsivad hoolikalt prahikalade seast kuldkalakesi, et siis saagi üle rõõmu tunda. Kui ei leia, astutakse sisse järgmisest uksest, kui selleks tuju tuleb.