Mina olen üks neid kõigusoojaseid, kes külmade saabudes hangub ja peaaegu talveunne vajub. Elule ärkan alles siis, kui päike hakkab jälle akusid laadima, ehk siis millalgi maikuus. Sel aastal õnnestus mul veebruari pimeduse ja külma eest soojale maale põgeneda. Oi, see oli tore!
Soojas sulas keha üles ja ma lausa tundsin, kuidas värsketest puuviljadest saadud vitamiinid mu naha all möllasid. Kodumaale naastes olid pimedus, lumi ja nohu mul muidugi lennujaamas lilledega vastas. Hakkas kohe hale endast.
Enda energiseerimine ja vitaminiseerimine on just märtsis suur eneseületus. Lõbusad pühad on ammu seljataga, pime ja külm talv vaimu ja keha ära väsitanud. Mäletan juba kooliajast, kuidas märts, selle raskeima, kolmanda veerandi viimane kuu, venis. Eriti kui kimbutasid külmetushaigused. Siis nimetati seda kevadväsimuseks. On see siis vitamiinipuudus või valgusepuudus, igal juhul energiat napib, tuju on vilets, isu kehv ja trenni ei viitsi minna, ainult pikutada tahaks. Pole viitsimist ja jaksu ka seltskonnaüritustel käia, liiati veel ise midagi sellist korraldada.
Vaatasin siis ühel hommikul oma pruuni, kuid õnnetut nägu peeglist ja otsustasin ennast korrale kutsuda. «Naine,» ütlesin endale kindlalt ja rahulikult, «see ei ole esimene märtsikuu, mis sul on vaja olnud üle elada, võta ennast kokku!» Alustuseks tõstsin kohe D-vitamiini annust. Olen juba aastaid võtnud seda päikesevitamiini natuke rohkem, kui arstid soovitavad, ja midagi halba pole juhtunud. Põhiline hoiatus, mis D-vitamiini liigse tarvitamise kohta käib, on see, et võib tekkida suur kaalukaotus – no minu puhul on see küll vähetõenäoline. Teist suvevitamiini ehk C-vitamiini panen ma juba suvel marjadena sügavkülma tallele. Just veebruari ja märtsi tarvis. Igahommikune ports marju kas pudru peal või smuuti sees hoiab ärksamana.
Varasematest aastatest on mul kogemusi, kuidas valgusepuudus ajab sassi ka unerütmi. Kui silmake hommikul kuidagi lahti ei püsi, siis kohv ju aitab, on ju? Äääää!!! Vale vastus! Vähemalt minu puhul annab kange kofeiinijook hoopis vastupidise tulemuse. Muidugi ajavad kohv ja must tee hommikul hetkeks pea selgeks, aga siis on varsti jälle haigutus turjas ja vaja järgmist tassikest ja siis ei tule õhtul jälle uni ja järgmisel hommikul algab sama trall otsast peale. Iga päevaga jääb uneaega järjest vähemaks ja me kõik teame, kuidas see lõpeb. Mina üritan just pimedal ajal varem magama minna, et siis hommikul hoopis pool tunnikest voodis vedeleda, ise juba peaaegu ärkvel, ja piiluda kardina vahelt, kuidas hommik tuleb. Märtsis on juba näha, kuidas hommik iga minutiga valgemaks muutub, ja päevavalgusega koos aeglaselt üles tõusta on päris mõnus ning oluliselt stressivabam.
Talvel jääb ainevahetus aeglasemaks, eriti kui ma ennast üldse liigutada ei viitsi, ja viimastel aastatel on see pigem reegel kui erand. Muidugi aitab ainevahetust elavdada vürtsikas toit, ent kõige paremini mõjub mulle ikka mingisugunegi liigutamine. Lörtsis jalutamine ei ole kuigi mõnus, aga kodus voodi peal hüppamiseks pole vaja ennast kuhugi kella peale kohale vedada ega isegi riidesse panna. Hüppamine paneb südame mõnusalt põksuma, kiirendab ainevahetust, soodustab lümfiringlust ja on põrgulikult lõbus. Muidugi teevad mu põlved hüppamise ajal hirmsat häält ja ma pole kindel, kui kaua voodi vedrustus veel vastu peab, aga see on kõige väiksema vaevaga saadud tervise ja enesetunde eelis, mida ma olen suutnud välja mõelda – pealegi veel lahedalt pöörane, tõstab alati tuju.
Mul on veel mõned väiksemad ja suuremad nipid, kuidas kevadväsimust peletada, kuid eelnimetatud on kõige suurema kasuteguriga. Ah jaa, kui väljas pöörab jälle külmaks, käin ka täiesti häbematult kas või maikuuni sooja paksu talvemantliga ja keeran küttele jälle paar kraadi juurde. Mis teha, igaüks jääb märtsis ellu omal moel.