Sel nädalal mõtleb Elustiil veidi rohkem lastele ja noortele, sellele eale, kus enda teistega võrdlemisest saab harjumus ja selle tulemusena muutub mina iga päevaga aina tähtsamaks. Kes ma olen? Milline ma olen?
Heili Klandorf: Eristuda või sarnaneda?
12. märts 2016, 12:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan üht seika kooliajast, arvan, et võisin siis olla umbes 11, kui tüdrukutel oli moes tukk nagu linnutiib. See tähendas, et otsmikujuuksed tuli igal hommikul tugevasti tupeerida ja laulukaarekujuliselt sättida, lakiga kinni keevitada ja nii see seal seisis terve päeva. Kõige imelikum oli see, et isegi kui see tukk sulle ei meeldinud, siis ikka tõusid hommikul varem ja tegid – kõigil oli ju selline.
Samast vanusest meenub veel teinegi ere lugu, kui leidsin hommikul ema meigikotist ülilaheda oranži huulepulga – mu emale sobis see ideaalselt – ja endalegi apelsinikarva huuled võõpasin. Koolis teenisin küll imelikke pilke ja mõne õpetaja sapise kommentaari, aga oi kui uhke ma olin – kellelgi teisel ju sellist huuletooni ei olnud.
Saa siis nüüd aru, olin ma see, kes vooluga kaasa läks, või hoopis ujusin vastuvoolu – kas tahtsin sarnaneda või erineda. Kord nii, kord naa, aga just nii see mina ju kujuneski, kuni lõpuks sai kõik selgeks – ujun nii, nagu tahan!
Ja kui teil on peres praegu just selline kapriisne tegelane, kes võib teid vabalt šokeerida sooviga pea roheliseks värvida, siis tehku seda – kasutades esimese pesuga maha tulevat juukselakki. Las ta saab oma kogemuse ja on juba homme duši all tüütut värvi maha nühkides sammuke oma minale lähemal.