Eurolaulu Raadio

Dagmar Lamp: kummardus kõikidele imelistele naistele

Dagmar Lamp

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Juba mõni päev tagasi hakkasin ma sotsiaalmeedias levivate küüniliste kommentaaride tõttu mõtlema, mis tähendus on siis lõppeks naistepäeval minu jaoks. Kas tõesti on tegemist iganenud, vaat et seksistliku ja kunstliku tähtpäevaga?

Kuna ma olen juba mitmendat-setmendat päeva haige lapsega koduseinte vahele aheldatud, siis on mulle edastanud naistepäevaõnnitlused virtuaalselt vaid paar sõpra-tuttavat ning trepil nägin natuke jokkis naabrimeest, kes kummardas ja pidulikult teatas: «Häid pühi!»

Natuke keerulisem on asi minu peaaegu viiese tütrega, kellele ma ei oskagi hästi ära põhjendada, mis kummaline «tüdrukute püha» meil siis täna käsil on. Ma ei oska ammu enam jäärapäiselt väita, justkui ma teaks, mis on «naiselikkus» (või selle vastand, «mehelikkus»). Mida kauem ma elan, seda rohkem ma veendun, et on väga vähe asju, mille tegemise õnnestumine sõltub genitaalide olemasolust ning et absoluutselt kõik iseloomuomadused on kinni indiviidis, mitte soos.

Üks tuttav ütles mulle hiljaaegu, et ta ei saa aru, kuidas ma sellega kõigega hakkama saan. «Mis tähendab: selle kõigega?» imestasin, kulmud juustesse tõusnud.

«No kuidas sa seda kõike jõuad? Sõidad iga päev maalt linna ja tagasi, kasvatad põhimõtteliselt üksinda last, töötad nagu loom, tegid kevadel magistrikraadi, ja ometi sa kuidagi jõuad ... Mina ei saaks vist sellega kunagi hakkama!» ohkas ta siiralt.

Mind ajas see esiti naerma: mis selles siis erilist on! Täiesti tavaline elu ju. Ma ei nõua selle eest mingit auhinda, sest mul lihtsalt pole muud varianti, kui eluga hakkama saada – ebaõnnestumine nimelt pole variant. (Kuigi, tuleb tunnistada, et väikese vimpli võiks keegi mulle ikkagi selle eest väljastada, et vahepeal eriti tubli olen.) Ma mõtlesin tuttava sõnade üle veel pikalt – et miks ma endale kuidagi eriline ei tundu. Ning sain aru, milles asi! Mind nimelt ümbritsevad fantastiliselt tugevad ja tublid eesti naised, kelle tubliduse kõrval mina kahvatun. Ma olen harjunud nägema, kuidas hakkama saadakse võimatumatestki olukordades, samal ajal mitte murdudes, samal ajal mitte elurõõmu kaotades, samal ajal ikka elu kogu selle värvikirevuses hinnates ja armastades.

Nii et tegelikult väärtustan ma olulisi naisi oma elus iga päev – iseasi, kas ma seda ka iga päev valju häälega välja ütlen. Kuid kui mitte täna, siis millal veel!

Ma imetlen oma ema, kes oma tugevuse, tarkuse ja hellusega on mu sageli pöörases elus alati olnud armastavaks konstandiks. Alati olemas, alati toeks, mitte kunagi hukkamõistev ja mitte kunagi kibestunud või tige.

Ma imetlen oma õde, kes oskab, suudab ja tahab rohkem, kui mina iial oskaks, suudaks või tahaks. Ma imetlen, kuidas ta suudab elu ilusaks luua lihtsalt sellega, et on maailmas olemas.

Ma imetlen kõiki oma tugevaid ja imelisi sõbratare, kes näitavad mulle inimloomuse kõige paremaid tahke. Nad teavad, et on väärt parimat ning ei häbene seda maailmalt nõuda – pakkudes vastu parimat, mida neil on anda. Nad rikastavad mind, nad aitavad mind, nad ajavad mind naerma, kui peal on Maailma Suurim Jonnituju, ja nad käratavad peale, kui Maailma Suurim Jonnituju on kõiki ära tüüdanud ning mul oleks aeg end kokku võtta ja asjadega pihta hakata.

Ma imetlen kõiki oma armsaid kolleege, kes on mulle tõestanud, et töötamine naistekollektiivis võib olla intriigidevaba, lõbus, täis armastust, üllatusi, naeru ja lõputut inspiratsiooni. (Ja kõrgeid kontsi ja punaseid huuli! Sest – miks mitte, tahame nii!)

Ja kõige rohkem imetlen ma kõiki neid naisi, kes on olnud enne mind, kes on teinud meile selle maailma sellisel kujul paremaks paigaks. Ning ma loodan, et see väike vapper naine, kes minu kõrval (ja minu eeskujul – tohutu vastutus!) suureks kasvab, saab olla ükskord samamoodi uhke. Et temagi ellu jaguks inimesi, keda imetleda, kellest eeskuju võtta, kellele toetuda, keda toetada ja kellega kõrvuti astuda.

Imetlege ja väärtustage naisi oma elus, nad on seda väärt! Ning kui viitsite, tehke vahepeal neile mõni vimpel tubliduse eest. Sest vimplid on toredad.