Rain Porss: peiupõua asemel on hoopis sümpaatia- ja julgusepõud

Rain Porss

FOTO: Erakogu

Meie sel nädalal laineid löönud pruudi- ja peiupõua teemas võtab sõna ka kolumnist Rain Porss, kellele tundub, et ühelt poolt võiks nimetada seda nähtust hoopis sümpaatiapõuaks, kuna lihtsalt meile sobivaid partnereid on vähe. Teiselt poolt on julgusepõud – isegi kui kui keegi meeldib ja sümpatiseerib, siis jääb asi julguse taha.

Kui naine läheb meesterikkale peole ning keegi seal tema eelistustele ei vasta ja sümpaatiat kellegagi ei tunneta, siis see pidu oli tema jaoks põud – no lihtsalt polnud mitte kedagi. Sarnase stsenaariumiga tunnetaksid naisterikkal peol põuda ka mehed, kuid paljud neist on siiski sõjaväes ellujäämiskursusi läbinud ja oskavad põuaga leppida ning saavad ikka söönuks.

Kuidas vastassoopõuda tunnetatakse?

Enamjaolt tekitavad selle põuatunde ilmselt meid ümbritsevad toredad inimesed, kes kõik on juba võetud. Või siis on nad vähemalt esimesel ringil. Tänaval nähakse käevangus armunud paarikesi jalutamas ning kinos piletit broneerides on kõik read kas paarikaupa täis või paarikaupa tühjad, üksikuid on tõesti vähe. Üsna põud.

Paare on lihtsalt linnapildis lihtsam märgata – neid on üksikutega võrreldes ju topelt ja päevasel ajal me ei otsi ometigi paarilist. Pidudel jällegi ruulivad üksikud, sest siis neid otsitakse.

Kui me jalutame päeval linna peal, ajame igapäevaseid asjatoimetusi, teeme tööd või ostame poest maitsvat manti, siis justkui ei ole päris see aeg. Ikka peab olema kas reede õhtu või mõni muu üritus, mille tarvis saab vajalikke ettevalmistusi teha ning end võimalikuks kohtumiseks häälestada. 

Et siis purjus peaga baaris on suurem šanss kui kaine peaga poes? 

Tegelikult ei ole ülemäära suurt vahet, lihtsalt poes me ei kipu väga tutvuma. Te ju olete näinud päise päeva ajal teile esmapilgul meeldiva välimuse ja olekuga inimest. Kummaline on see, et inimene võib üsna võõra inimese vastu tunda suurt sümpaatiat, kuid ta laseb sellel lihtsalt minna, sest natukene on imelik ka seal poes juurde minna ja ühtegi head mõtet ka kohe pähe ei tule, kuidas juttu alustada. Samas teame, et võõra inimese vastu tekib sümpaatia üsna harva, seda enam tuleks see parimal võimalikul moel proovile panna.

Eriti hull pidi peiupõud Tallinnas olema

Elan kesklinnas ja käin sageli jalutamas, peaasjalikult kodu kõrval pargis või siis vanalinnas, ja minuga ei ole ükski võõras tüdruk tulnud juttu ajama või kuidagi püüdnud mind kõnetada. Mul on ka toredaid vallalisi meessoost sõpru, mistõttu ei tundu jutt peiupõuast vähemalt minule ülemäära usutav. Samas loo alguse näite juurde tagasi tulles võib sinu ümber olla sada vallalist potentsiaalset kaaslast, kuid kui sulle sealt keegi ei sümpatiseeri, siis tegelikult seal polegi kedagi.

Seda enam peaksime ehk rohkem sümpaatiat usaldama ja julgema võõraga kontakti luua. Ma ei mõtle, et iga teise meeldivaga, vaid no saate ju aru küll – kui sümpaatia tekib ja olukord soosib. Lihtsalt siis on vaja kiiresti reageerida, muidu seda olukorda mäludes kaob see võõras sama kiiresti, kui tuli, ning meile jäävad pähe kummitama vaid oletused ja stsenaarium, kuidas see kõik minna oleks võinud …

Ja küsimus pole siin üldse selles, kas see inimene on vallaline või kas te ikka klapiksite paarina – küll seda ka teada saate. Me elame kogemuste nimel ja võõras inimene on kindlasti üks suur kogemus, me pole ju teda varem näinud. Seega saab ta mind üksnes rikastada ja mina teda ka. Pealegi jäävad ära hilisemad enesesüüdistused, et miks ma ei proovinud.

Siin pole ka küsimus mingis latis, mida naisteajakirjad ja portaalid järjepidevalt häid mehi kirjeldavate lugudega tõsta suudavad (mis iseenesest ei ole üldse halb), sest sümpaatia teke ei arvesta latiga. Meeste puhul ei saa väga lati tõstmisest selles kontekstis rääkida, sest nad ei loe naistest rääkivaid ajakirju, pigem vaatavad sporti vms.

Keskmine mees ongi oluliselt lihtsam ja robustsem olevus ning teda huvitab basic. Kui naine läheb šampooni ostma, siis ta teab täpselt, et tal on vaja niisutavat läiget lisavat õrna lavendlilõhnalist ning kuue ekstraktiga tervendavat šampooni veel mõne lisandiga. Kui mees läheb poodi, siis ta otsib pudelit, millele on kirjutatud «Šampoon».

Muuseas just lugesin, et naatriumlaurüülsulfaati (nn vahutekitaja) sisaldavat šampooni ei soovitata osta, sest see on nahka ärritav, kahjustab südant, maksa, aju, silmi ning põhjustab köha, peavalu, iiveldust ja oksendamist. Naised ilmselt teavad seda, aga no meeste pudelisse võid seda ainet topelt panna, nad ei loe seda nagunii ja kuna eesti mees ka eriti ei kurda, siis on eriti loll seis – ostab aina seda šampooni juurde ja muudkui kannatab. Aga talle kindlasti meeldib, et kõvasti vahutab.

Töötan tugeva naiste ülekaaluga ettevõttes, kus 70 protsenti töötajatest on õrnemast soost. Aga ka keskmine vanus on 40. Minu jaoks jaotub see seltskond kaheks: minust vanemad kolleegid on enamjaolt õnnelikus või veidi vähem õnnelikus kooselus ning minust nooremad on enamjaolt vallalised. Tunnetan end üsna piiri peal olevat ja ilmselt siis varsti muutub ka minu perekonnaseis – statistiliselt tundub tõenäoline.

Kuulsin täna, et kõik noored ja toredad põuda tunnetavad tütarlapsed pidavat oma pensioniga LHVsse üle minema, sellist trendi olevat märgatud. Sest on tore ju ilusate noormeestega päeval poes juttu puhuda. Uurin ka homme, mida nad pakuvad. SEBs on üsna igav, pole siiani ühtegi huvitavat pakkumist/tutvust saanud. Ja mul on kuldkaart.

Tagasi üles