Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Fantaasia abil saavad kingid pakitud rahakoti- ja keskkonnasõbralikult

Pilt 10. Kinkekott kaunistatud kaneeli ja nööbiga FOTO: Heleriin Adelbert

Eesti Kunstiakadeemia tudeng Kairi Kuuskor Oska Koolitustest jagas näpunäiteid, kuidas kööginurgast ja kapipõhjast leitud trääni kavalalt jõulukinkide pakkimisel ja kaunistamisel ära kasutada.

Nagu inimeste, nii ka kinkide puhul, on tähtis esmamulje: «Pakend, mis seal ümber on, võib anda kingile kas tohutult palju väärtust või seda kahandada,» tähendas Kuuskor.

Noor kunstihuviline leiab, et pakendid, kinkepaberid ja kaardid võiks teha selliselt, et need pärast üllatuse ümbert kiskumist otse prügikasti ei lendaks. Samuti on tal palju mõtteid, kuidas vanu pabereid ja isegi maitseained jõulunodi kaunistamisel taaskasutusse võtta.

Seisma jäänud «prahile» tuleks Kuuskori sõnul lisada väike omapoolne nüanss ning asjalik pakend ongi valmis. «Võib-olla ebaeetiline, aga kui vaikselt hakkavad kõik ressursid otsa saama, siis mis seal häbeneda – kas peab tõesti ära viskama? Ei pea ju!»

Iseloomuga ehitud kinkepakendid

Vaja läheb:

  • kustutuskummi
  • teravat nuga
  • värvi
  • paberit (kapipõhja jäänud potentsiaalne kingirüü)
  • organza paela

Tavaliselt visatakse kinkepaberid pikalt mõtlemata prügikasti. Koolitaja peab seda kleeplintide eemaldamisel tekkivate rebendite ja paberil suurelt ilutsevate nimetähtede süüks. Teha tasub mõnus ja praktiline pakend, pani loodussõbraliku mõtteviisiga Kuuskor südamele. «Ja kui ta prügikasti lendab, et siis oleks tõesti paber, mitte kile või plastmass.»

Samuti on kileste paeladega, millele võiks eelistada organza paela või naturaalset takunööri - need rändavad suurema tõenäosusega kingisaaja käsitöökarpi. Nime ja jõulusoovid saab kirja panna omatehtud kaardikesele (pilt 1, 2, 5, 9). «Asi, millel on natuke suurem lisaväärtus ja mida annaks ka uuesti kasutada,» põhjendas neiu soovitusi.

Poest kõrge hinna eest muretsetud pakendi asemel võiks hoopis seisma jäänud paberid (valged, värvilised, õhukesed, tugevad – mis iganes) kasutusele võtta ning neid isikupäraselt kaunistada.

Kuuskoril on selleks oma nipp – kustutuskummi-templid. Selleks pole vaja muud, kui terava noa või skalpelliga kummist tükikesi välja lõigata (pilt 3), et moodustuks muster, siis värviga (eelistada võiks sellist, mis niiskusega laiali ei valgu – näiteks akrüüli) üle pintseldada ja muudkui trükkida.

Ise käe värviseks teinult võin julgustada lohakusele – mida ebaühtlasemalt värvi templile kanda, seda põnevam jääb tulemus. Koolitaja soovitas trükkida ka eri tugevusega – ikka selleks, et «isetehtud feelingut» juurde anda. Arvestada tuleb muidugi, et kaks sõrme saavad kunstnikule kohaselt veidi määritud.

Sama templit saab kasutada eri toonidega üha uuesti: «Tore on templite puhul, et trükid erineva paberi peale erineva värviga ja saab täiesti teise asja,» kiitis Kuuskor kartulitrüki edasiarendust. (Pilt 4, 5, 6)

Pehmed esemed kingakarpi

Vaja läheb:

  • kingakarpi
  • paberit
  • paela
  • liimi
  • kustutuskummi-templit
  • värvi

«Karp on asi, mida kingisaaja saaks edasi kasutada,» tähendas kunstihuviline. Valmistada saab sedagi käepärastest vahenditest. «Mul on jäänud mulje, et inimesed armastavad kingakarpe alles hoida,» pakkus Kuuskor jõulupakiks idee.

Karpi võib kaunistada jällegi oma käega trükitud paberiga ning äärte viimistlemiseks sobivad lindid ja paelad (pilt 1, 2, 5). «Annab peita ja petta,» võttis neiu kokku. Samuti võib õrnad esemed omakorda teise värviga tembeldatud paberisse mässida (pilt 6). Näputöö võtab aega umbes tunnike, kui karp valmis, siis kuni viis minutit.

Neiu lisas, et pakendite puhul ei pea kõik nurgad sirged olema: «Isetehtud asja puhul on vastupidi – kui näed, et on inimkäega tehtud, siis on see ainult lisaväärtus.»

Rahaümbrikule käesoojus

Koolitaja märkis, et populaarsetel kinkekaartidel ja rahaümbrikutel puudub «käesoojus», mis on saaja jaoks oluline. «Kui kingid äraütlemata anonüümse asja, siis ümber peab olema midagi, mis annab saajale isikliku tunde ja inimene saab aru, et oled just tema peale mõelnud.»

Sestap soovitas ta näiteks ümbrikud ise meisterdada. Võtad laiali laotatud poeümbriku šablooniks ning trükid paberile kustutuskummi-templiga mustri (pilt 7). Siis lõikad ümbriku välja ja kleebid kokku (pilt 8) – ongi isiklik nüanss kingil juures.

Kaunistuseks praktiline detail

Kuuskorit inspireeris mõte, et paljud inimesed ei tea, mida kingitud kaardiga peale hakata. «Kaartidega on eriti keeruline, kuna neid on kahju ära visata, kuid nad jäävad seisma.» Seega võiks tema sõnul detailidel olla teine rakendus lisaks silmailule.

Koolitaja soovitas kasutusele võtta näiteks söödavad kaunistused. Ühe variandina pakkus ta välja «mandli kesta sees» ehk kreeka pähkli sisse nööriga seotud väikse mandli (pilt 9), mille saab lahti harutada ja põske pista või hõõgveinile lisada. Kaardile kinnitamiseks sobib köögikapist veel kaneel (pilt 1, 5, 10), mille õmblemiseks võiks eelistada naturaalniite – saab koduselt lõhnava elemendi.

Kui kingipaber pole kirev, võib neiu sõnul kaunistuseks valida kõikvõimalikku trääni - näiteks nööpe (pilt 10), mida alati üle. Nutikalt võib ära kasutada veel veinikorgid, mis pooleks lõigata ning liimi ja nõela abil kaardile kinnitada (pilt 9).

Kodus leitavatest materjalidest pakendite ja kaartide puhul peab Kuuskor oluliseks, et nendega säästame nii keskonda, raha kui aega: «Kui kõik asjad on kodus olemas, siis ei pea minema poodi ja seal valima. Paned asjad lauale ja teed. Teine asi – see on väga hea viis kappe koristada.»

Rohkem ideid kinkide pakkimiseks ja kaunistamiseks jagab Kuuskor koolitustel.

Tagasi üles
Back