Kohvikupidaja Margit Hakomaa jõuluperre kuuluvad ka sõbrad
20. detsember 2010, 14:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohviku Mamo omaniku Margit Hakomaa jaoks hõlmab jõulude tähistamine lisaks perele ka sõpru. Üheks vahvaks jõulutoiduks on suurel jõuluperel lisanditega piparkoogipallid, mis on maitsvaimad soojalt ning pakuvad üllatusi.
Margit Hakomaa ütles, et kui muul ajal aastas pole ehk aega, siis jõulu ajal võetakse ikka aeg maha ja ollakse rohkem koos. See on tema sõnul väga vajalik sellisel külmal ajal. Töö lausa tagaplaanile siiski ei jää, ent enda ja pere jaoks saab lihtsalt rohkem aega võtta.
Jõuludest ei räägita enne esimest adventi
Oluliseks reegliks Hakomaa jaoks on, et jõuludest ei räägita enne esimest adventi, mil algab jõuluaeg. Pärast esimest adventi lähevad üles ka jõulusokid päkapikke ootama.
«Traditsiooniks on kõigepealt esimesel advendil see, et ma kutsun kõik enda sõbrad ja pereliikmed kokku. Siis mina teen kõigile süüa, proovime läbi erinevad verivorstid, proovime erinevaid piparkooke, ja nemad ehivad minu kodu ära,» jutustas Margit Hakomaa.
Margit Hakomaa tütar on juba täiskasvanueas, ent poisid vastavalt seitsme- ja kümneaastased ning neil käivad ka päkapikud. Selleks on kodus traditsiooniline koht, kuhu igaüks on eri värvi sokid rippuma pannud.
Päkapiku asendaja jäi vahele
Sel aastal oli pereema aga päkapikku asendades vahele jäänud. «Ma jäin vahele sellega, et ma unustasin üks õhtu panna [maiust]. Komme ma ei panegi, meil on rohkem muud asjad, mandariinid, hea kvaliteetne šokolaad, mõned kaeraküpsised - sellised tervislikumad maiused. Ja siis ma ehmatusega ütlesin, et tegelikult päkapikkudel on stress ja nad nõuavad paremaid töötingimusi ning ema pidi nüüd päkapikutööd tegema. Aga selle peale kukkusid nad mõlemad näost ära, et ära valeta.»
Kui muul ajal on maiustamist majas vähem, siis jõuluaeg on erandiks, mil võib suu magusaks teha kas või iga päev. «Aga ma arvan, et see kulub selle külmaga ära ilusti.»
Jõulude ajal on Margit Hakomaa lapsed üks aasta isa juures ja teine aasta ema juures ning vastavalt sellele, kelle juures lapsed parasjagu on, käib ka jõuluvana. Kui lapsed veedavad jõule isa juures, siis ongi Margitil külas sõbrad, kes mingil põhjusel kuhugi sõita ei saa või on üksi jäänud. «Ma kutsun neid niimoodi hellitavalt jõuluorbudeks.»
Margit Hakomaa ja tema laiendatud pere jõululaual on tavaliselt kala või linnuliha. «Seapraadi vast ei mäleta isegi kümmekond aastat,» meenutas ta. Ja kalaks, täpsustas ta, on lõhe, kuna kala peab rammus olema.
Lisanditega piparkoogipallid kui loterii
Hakomaa piparkoogi meisterdamise jõulunipiks on veeretada koos sõpradega piparkoogitaignast väikesed pallid, millesse peidetakse šokolaaditükke, mandleid, pähkleid, kuivatatud puuvilju.
See on tema sõnul nagu loterii, sest kunagi ei tea, kes millise pallikese juhtub saama. «Ükskord üks mu sõber ajas mu poisid natuke kelmust täis ja siis nad pistsid sinna sinihallitusjuustu ja küüslauku ja tuli väga eksootiline.»
Piparkoogipallikeste valmistamisel on Hakomaa sõnul ka praktiline väärtus. Ehkki tänapäeval on olemas mugavad ja moodsad silikoonmatid, rullitakse enamasti piparkoogitainast jahuga, andes tema arvates kokku ühe sodiplöga.
«Kõigepealt, selleks pole jahu üldse vajagi. Võetakse toasoe piparkoogitainas, tainast võetakse jupike ja torgatakse sinna midagi sisse. Keerutatakse käte vahel ja pannakse otse plaadile. Pole jahu, pole sodi, pole pärast koristamist,» kõlab Margit Hakomaa lihtne piparkoogipalli nipp.
Kuna lisandid on eelnevalt valmis ega vaja küpsetamist, siis tuleb eelkõige jälgida, et piparkoogipallid saaksid enam-vähem küpseks. Selliseid pallikesi on parim süüa soojalt, kui nad on pehmed, lisandiks soovitab aga Margit piima. Hiljem need piparkoogipallikesed lähevad kõvemaks, sestap on parim nad kohe ära süüa.
Sel aastal kohviku Mamo avanud Hakomaa ütles enda olevat inimese, kel pole kombeks aasta lõpus kokkuvõtvaid hinnanguid teha, vaid ta ongi kogu aeg positiivsel lainel.
«Sellest oli just sõpradega juttu üks päev. Kõik nad rääkisid ära, mida nad elult ootavad. Ma tükk aega mõtlesin ja pingutasin. Siis mul tuli väga selge arusaam: elult ma ootan elu. Kõigega, mis ta endaga kaasa toob. See ei ole selline raskemate hetkedega leppimine, vastupidi, ma kohe rõõmuga ootan kõike. See on väga vabastav.»