Hanna Parman – viielapselise pere tulehark
Eesti laulu finalist

Hanna Parman - ilus ja omamoodi naiselik, aga samas piisavalt punk ja omapäran.

FOTO: Gabriela Liivamägi/erakogu

Kui siniste juuste ja madala häälega nooruke Hanna Parman Eesti Laulu lavale astus, ei osanud paljud seisukohta võtta, on see nüüd popp või flop. Ilus ja omamoodi naiselik, aga samas piisavalt punk ja omapärane, et Eesti hallis argipäevas ka silmatorkavamaid tegelasi enda poolt hääletama meelitada. Kust see väike kaunis kratt siis tuli?

Seitsmene Hanna Parman õdede-vendadega (vasakult): tita Johannes, Ruth, Elisabeth, Mikael ja Hanna.

FOTO: Erakogu

Hanna Parman armastab ekstreemsust. Niipea kui väike vigastus paraneb, näeb teda taas niimoodi seinaakrobaatikat tegemas.

FOTO: Erakogu

Hanna Parman ja Go Away Bird astuvad 5. märtsil Eesti Laulul üles teisena ja esitavad loo "Sally".

FOTO: Andrei Ozdoba

Viielapselisest Kehra perest pärit 23aastane Hanna elab praegu Tallinnas Kalamajas, kus jagab korterit veel gümnaasiumis käiva õega. «Suures peres kasvades on loomulik, et harjud jagama teistega seda, mis sul on. Mitte ükski asi pole ainult sinu oma, nii tulebki teistega arvestamine enesestmõistetavalt,» nendib Hanna. «Meie perekond hoiab väga kokku, jagame ühiseid eluväärtusi ja arusaamu. Nüüd täiskasvanuna mõtlen, et mu vanematel oli eriline oskus tekitada meis tunne, et kõike on piisavalt. See võis neilt nõuda paljustki loobumist, sest meid oli ju viis ... Aga saan kindlalt öelda, et mul oli kõige lahedam lapsepõlv, mis üldse olla võib.»

Hanna on lastest kõige vanem. Vanusevahed õdede-vendadega on aga väikesed ja nii jätkus lapsepõlves vahvaid koostegemisi pea igasse päeva. Et igaüks saaks teha just seda, mis talle meeldib, tuli lastel ruttu vastutusvõimeliseks saada ja ise oma aega planeerida. «Õpitud abitus on mulle tundmatu ja suureks saades tuli esialgu üllatusena, et sellised inimesed on olemas,» mainib ta.

Jagab kristlikke väärtusi

Hanna pere erines teistest mõnevõrra. Nimelt oli tema isa Kehra baptistikoguduse pastor ning lapsed sirgusid tugevalt kristlikus vaimus. «Oskame tänu isale hästi aega planeerida ja vastutust võtta. Mind õpetati austama teiste aega. Nii näiteks on minu jaoks väga oluline kõigile meilidele kiiresti ja korrektselt vastata.»

Kuidas aga on kristlik maailmavaade Hanna elu üldiselt mõjutanud? «Vanematel oli minu kujunemisel kindlasti suur roll, aga elu kristlasena on ikka mu enda valik, keegi pole seda peale surunud,» ütleb neiu. «Otsuseid tehes lähtun alati sellest, et olen kristlane. Mulle on oluline mõte: tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse, ja armasta inimesi tingimusteta. Usun, et Jumal on olemas ja osaleb minu elus. Usk on vabastanud mind ka muretsemisest, ma ei vaeva pead sellega, mis minust homme saab või kas suudan järgmisel kuul arveid maksta. Tean, et minu eest hoolitsetakse ja et see pole inimestest lähtuv hool. Ütleme nii, et see on  kõrgem jõud, mis annab mulle vabaduse teha just seda, mida soovin. Loomulikult mõtlen, kuidas üks või teine asi laheneb, aga pigem põnevuse kui murega. Soovin elada elu, millest ammutan rõõmu. Tahan teha asju nii, et teised inimesed saaksid kasu minu teadmistest ja oskustest. Kui nüüd järele mõelda, siis ma juba peaaegu teengi neid asju, millest olen unistanud.»

Eelistab elus mõõdukust

Kristlaseks olemine on Hannale kasuks tulnud ka praegusel töökohal. «Kultuuriklubi Kelmi juhtides teen otsuseid sellest lähtuvalt. Tahan, et kõik asjad oleksid läbipaistvad ja ausalt aetud. Kindlasti mõtlen tööl asju rohkem läbi, sest ei taha minna vastuollu oma tõekspidamistega. Samas on mõned kristlased imestanud, et kuidas ma töötan baaris ja ei ole täiskarsklane. Aga mina lähtun sellest, et elus tuleb säilitada igas asjas mõõdukus, nii ka söömises, joomises, meelelahutuses.»

Ometi pole Hanna otsuseid alati saatnud mõistmine ja heakskiit. «Olen läbi elanud ka perioodi, kui minu tegemisi tõlgendati valesti, kohati mõisteti isegi hukka. See oli siis, kui mängisin «Ühikarottide» hooajas «Õed» mässumeelset bänditüdrukut Kärti. Näitlemine oli mulle nii teine maailm, sattusin sinna täiesti juhuslikult. Tagantjärele võin öelda, et telekogemus andis palju tarkust, eriti suhtlemisel meediaga – kuidas toime tulla kõrgenenud tähelepanu, netikommentaatorite ja ajakirjanikega,» meenutab neiu.

Aga mismoodi muusika Hanna ellu tuli? «Oi, muusika on saatnud mind lapsepõlvest peale, ja olen tegelikult esinenud pea viiesajal kontserdil. Meie pere lapsed lõid koguduse tegemistes alatasa kaasa. Kord otsustasime tüdrukutega teha Kehra kiriku juurde bändi. Pakkusin, et mängin trummi, aga neil oli vaja hoopis basskitarristi. Suurest soovist bändis kaasa lüüa hakkasingi basskitarri õppima,» meenutab Hanna, kes lõpetas Georg Otsa muusikakoolis basskitarri eriala, õppides lisaks kontrabassi ja laulmist. Hoolimata tihedast graafikust annab ta nüüd ka ise Otsa koolis popdžässi ja solfedžotunde. «Lisaks on mul eraõpilasi, kellel aitan välismaa muusikakoolidesse minekuks ettevalmistusi teha ning annan juurde klaveritunde,» mainib ta.

Mitmekülgselt andekas

Aga seegi pole veel kõik – selgub, et Hanna on andekas mitmes vallas. Nii lõpetas ta eelmisel aastal Eesti kunstiakadeemias fotograafia eriala, ja et elu veel värvikam oleks, lööb kaasa Trikivabriku akrobaatikatreeningutes.

Kuidas ta seda kõike jõuab, vahel peab ennast ju laadima ka? «Mul ongi probleem, et puhkan liiga vähe. Sõbrad on samuti öelnud, et ma ei oska aega maha võtta. Suurem puhkus on mul siis, kui käin mägedes suusatamas. Olen viimastel aastatel vähemalt korra Alpides puhanud, pärast seda olen kohe hoopis teine inimene.»

Kui tõsised plaanid on noorukesel lauljal aga muusikaga? «Arvan, et minu tunne bändi tehes on sarnane armumisega, aga kui vaadata, kaua see on juba kestnud, siis on suhe ikka tõsiseks läinud,» nendib Hanna, kes ei plaani olla Eesti muusikataevas vaid sabatäht, kes korra vilksatab ja siis kaob.

Tagasi üles