Johanna Eenma: musta-halli-valge skaala on alati mugav
Eesti laulu finalist

  • Kuidas I Wear* Experiment tuuribussis ja laval riietub?

Kael soojas: Johanna Eenma 70ndate jakis, mis soetatud kaltsukast.

FOTO: Maiken Staak

Kuigi I Wear* Experimenti heliseva häälega solist Johanna Eenma on ajakirja Mood moetoimetaja, ei sekku ta suurt oma bändi poiste riietumisse. Pole vajagi: mugavus on kõigi kolme põhiloosung nii laval kui ka tuuribussis. 

Iseenesest pole jõuliselt hingavat põhjamaist elektropoppi esitavale bändile mood midagi võõrast. Muusika ja mood on alati käinud käsikäes, põnevaid lavariietuse ideid on rohkem, kui ära kanda jõuaks, ja ka bändi nime võiks vabalt moekatsetustele laiendada. Eesti keeles kõlaks Johanna Eenma, Hando Jaksi ja Mikk Simsoni muusikakolmik ju Ma Kannan* Eksperimenti!

Ekstreemsused nende senisest moeajaloost siiski puuduvad. Kui selle hulka mitte arvata nende eelmise ühise bändi Iirise kontserttuuridel kantud hommikumantleid, siniseid kulme või parukaid. Aja ja vanusega on riietusse tulnud ennekõike mugavus, seda nii ringsõidu- kui ka lavariietuses, mis siiski ei tähenda tingimata igavust. Samas, kui bändi imago muutuks, võiks kõne alla tulla ka pööre kreisimate koosluste poole.

«Usun, et aja jooksul ja võimaluste avardumisel katsetame aina rohkem ka rõivastega,» lausub Johanna, kes siis, kui EKAsse fotograafiat õppima ei pääsenud, valis selle asemel sama kõrgkooli moestilistika. Nüüd töötabki ta ajakirjas Mood, riietab-stiliseerib inimesi, laulab ja teeb lisaks kõigele ka moefotosid.

«Seni olen oma bändipoiste riietumisstiili sekkunud siiski vaid nii palju, et ütlen, et sel kontserdil võiksime laval olla näiteks mustas-hallis,» toob ta näite.

Et nende kontserttuurid ei ole seni kestnud kauem kui mõni päev, ollakse ka tuuririietuses üsna tagasihoidlikud. Lauljale näiteks on ringreisil kõige olulisem hoolitseda hääle ja tervise eest. Nii hoiabki Johanna tuuribussis, millest saab teel olles teine kodu, end ennekõike mugavalt soojas. Ka laval tuleb teada paari kavalat nippi, et end mugavalt tunda – et näiteks kõrvaklapisaatja oleks korralikult riiete vahele kinnitatud ega kukuks liikumisel vöölt maha; et jalanõud lubaks hüpata ja tantsida.

Hando Jaksile ja Mikk Simsonile meeldib tuuriaegsetes tagatubades iseäranis kanda Nike Airi mugavaid pusasid, mille disain lubab liikumisvabadust ja asjade tassimist. Samas on pusad piisavalt ägedad ja moodsad, et nendes kõlbab ka intervjuule ilmuda või fännipildile jääda. Johanna tunnistab, et ka Nike tossud on need, milleta nad keegi naljalt ringreisile ei lähe.

«Musta-halli-valge skaala tundub seljas alati mugav ja loogiline. Nii bussis kui ka laval,» ütleb Johanna, kel on esinemisriietuses omad lemmikud. Näiteks ei suuda ta laval kanda tihkelt keha järgivaid pluuse ja ka kõrge konts on piirav, sest hoogsat liikumist jagub küllaga. Samuti on ta loobunud kaelakeedest, sest on tantsides paar korda ripatsiga hoobi vastu hambaid saanud.

Mõnikord koguneb kontserttuuridelt ka ägedaid moeleide. Ehk õnnestub mõnel välisreisil väisata second-hand’e, kust koguda head kraami: 70ndate jakke, keepe, kasukaid. «Neid kannaks tuuridel suure rõõmuga,» ütleb ta. Uutes kohtades lähevad eelarvamused ja üldse teiste arvamusest hoolimine kuidagi meelest, tekib kulgemise mõnu ja hetkes olemise kergus – see kindlasti kajastuks ka rõivastuses.

Tagasi üles