Pidulikku pühademeeleolu saab muu hulgas luua ukse-, seina- või põrandapärjaga, leiab florist Taivo Piller.
Florist Taivo Piller jagab soovitusi jõulupärja valmistamiseks
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
20. detsember 2010, 08:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljudel inimestel on kujunenud arvamus, et pärg tähendab lilleseadekaunistust, millega minnakse matusele. Euroopas on aga juba vanast ajast komme advendipärgadega kodu kaunistada.
«Pärg on elu jätkumise sümbol,» kinnitab Piller. «Selle punumisel ja tegemisel tuleks tingimata jälgida, et kuuse-, männi- vms oksad liiguksid päripäeva.»
Pärgade tegemisel tasub lasta fantaasial lennata ja varuda nende valmistamiseks sammalt, jõulukuule, igihaljast rohelist, raagus oksi, käbisid jm. Neid võib kokku liimida tähekestest, punuda põhust, lõigata välja penoplastist – võimalusi on tohutult.
Traditsiooniline lauapärg on suur (soovitav läbimõõt 50–70 cm), nii et see võtab enda alla suure osa laua pinnast. Üks võimalus on riputada jõulupärg lakke laua kohale. Jõuluajal on ju laud nagunii lookas ja kaunistused sinna eriti ei mahugi.
Tavaliselt arvutatakse laudadele ja põrandale asetatavate pärgade mõõtmeid järgmiselt: üks osa võru laiust, ava 1,6 kuni 2 osa ja siis jälle üks osa võru. Õhulisemate uksepärgade puhul võiksid need proportsioonid olla järgmised: kui võru on üks osa, siis keskelt auk võiks olla 3–5 osa ja siis jälle võru üks osa. Uksepärgadeks tasuks valida õhulisemaid materjale – need võiks teha kanarbiku-, kuuse- või männiokstest.
Pilleri sõnul ei saa uksele pandav pärg olla väga suur, aga minimalistlikku, lagedate seintega interjööri võib kaunistada ka kahemeetrise läbimõõduga pärjaga. Et pärg mõjuks õhulisemana, tuleks auguosa jätta piisavalt suur.