Marini kohtinguetiketist: ära siis küsi seda numbrit, kui ei taha, ega sa käekotiga vastu pead ei saa!

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Phovoir / Scanpix

Pärast tööpäeva lõppu pole enam kottpime, soojematel päevadel on kevade lõhna ja päike sulatab nii jääpurikaid kui kaledaid emotsioone. Hing ihkab romantikat, tagumik seikluseid ja süda põletavaid tundeid. Talvine hingesurutis hakkab lahtuma, tahaks hullupööra kellelegi, süda käes, vastu joosta.

Sõbrannadega ventileerisime kohtinguteemadel, mida kaaslaselt ootame ja millise käitumise peale tahaks noomivalt näppu viibutada. Niisiis, Marini kohtingunõuanded ja -tarkused!

Kuhu minna? Soe soovitus on valida neutraalne koht. Kino ja teater on toredad, aga seal peab vait olema ja see pole teineteisega tutvumiseks just liiga soodne. Selle eest mõnes kenas kohvikus saab aimu, kuidas ta suhtub võõrastesse, teenindajatesse, kas on pedant, norija või vingats. Avab viisakalt ukse või marsib mühaklikult ees ja naine vaadaku ise, kuidas saab. Hilineb? Joob ennast mõõdutundetult täis?

Jätan kõrvale kohe inimesed, kes pressivad esimese hooga mulle külla, kellegi teise privaattsooni ei soovi samuti ronida. Ma ei taha jagada oma kõige kindlamat kohta maamunal inimesega, kes võib-olla on minu jaoks täiesti ebasümpaatne. Rääkimata sellest, et turvalisuse aspekt on oluline, halbu asju juhtub harva, aga targem on neid vältida. Sebral liikumine on ka jalakäija jaoks ohutuna ette nähtud, ometi on mõistlik enne tee ületamist vasakule ja paremale vaadata.

Kes maksab? Raudselt kõige klassikalisem küsimus esmakohtingutel. Isiklikult minu jaoks on täiesti aktsepteeritav oma osa eest maksta, aga kindlasti ei hakka ma ka tuliselt vastu vaidlema, kui mees minu eest tasuda soovib. Kuna kuskile ülikallisse kohta minekut väldiksin suhte stardijoonel niikuinii, siis eeldatavasti ma mehe eelarvet oma supiga kummuli ei löö. Lisaks annab mehe rahakäitumine tema teistestki mustritest head aimu. Kui menüüd käes hoides käib juba mitu korda läbi virisev võrdlus, et R-Kioskis on kohv odavam või ise tehes saaks mitu eurot kokku hoida, on see päris kõnekas detail, mis ilmselt ka muus igapäevaelus veidi kägistama jääks. Samamoodi on täielik kiretapja igasugune praalimine, laiamine ja žestidega laristamine. Kaaslane võiks ikka eakohaselt käituda, mitte nagu issilt topelt taskuraha saanud pubekas. Või nagu lihtsalt mingi loll.

Mida teha? Soovitan ekstreemsused edasi lükata. Ma ei taha minna sukelduma, mingeid hüppeid tegema ega madusid söötma. Veel kord, tassike kohvi või salat on algatuseks etemad. Jalutame kuskil, ka väga normaalne, ükskõik kas siis mere ääres, vanalinnas või kalmistul.

Jälgides inimest tema igapäevases keskkonnas, saan tema sisule hoopistükkis rohkem pihta, tema minu omale ka, seega võiks tegevus mõlema jaoks sobilik olla. Näiteks mulle väga meeldivad loomad, aga koertenäitusel mingi tõu eripäradest loenguid kuulates ja ringis sörkivaid kutsusid vaadates ei saaks ma just liiga palju särada ega enda pärisloomust avada. Samuti ei arva, et mu sellealased nullilähedased teadmised edasist suhet pärssima hakkaksid, sobivuse korral hakkan järk-järgult sisse elama niikuinii. Ja kui ka ei huvita, siis mis sellest. Eksmehega käisin ka vaid korra ringrajal kaasas, kuna polnud minu teetassike, aga armastasime teineteist sellest hoolimata. Ujuda ju meeldis jällegi mõlemale.

Millest rääkida? Tundlik värk, seisukohad kahetised. Ühelt poolt tunnen ennast ebamugavalt, kui näiteks minu poliitilisi eelistusi uuritakse või tulevikuteemadel ristküsitlema hakatakse, samas tahan kindlasti võimalikult vara teada, kui mees minu vastas on homofoobist rassist, Odini sõdalane, kuulub Keskerakonda või on tegu kirvemõrtsukaga. Parim variant on ilmselt tavaline sujuv vestlus, tegu pole tööintervjuu ega psühholoogi vastuvõtuga.

Kahtlemata jääb see kohting viimaseks, kui põhiaur läheb eelmise kaaslase mustamisele, rutatakse sündmustest seitsmepenikoormasaabastega ette või ei saa huumor omavahel kuidagi klappima. Ja see on okei, kui ei sobi, kõik ei peagi kõigile meeldima, vaid anname seega võimaluse potentsiaalsele järgmisele härra Õigele.

Peale kohtingut? Kasvatus, mu armsad. Olge viisakalt ausad, ärge laske teisel niisama tühja mõistatada, eeldada ja ette kujutada. Kui sa ei taha tüdrukule kunagi helistada, ära küsi tema numbrit, sa ei saa selle eest käekotiga vastu pead. Kui uuritakse võimaliku järgmise kokkusaamise kohta, siis vastagi nii, nagu mõtled. Pole ju raske öelda «oled väga meeldiv, aga ma pole edasistest kohtumistest huvitatud».

See on minu silmis normaalse inimrespekti teema, pole vaja vastastikku teineteise tundeid või ma ei tea mida säästa, ajades ümmargust juttu, venitades, soigudes ajutistest kiiretest aegadest, jättes vastamised järjest harvemateks. Et ühel enda arust sobival hetkel päriselt haihtuda. Pentsik vastandlikkus – teine ei meeldi, aga seda öelda ka ei julge. Lohutuseks sel puhul vaid sõbranna kuldsed sõnad: «Kui sellel argpüksil polnud piisavalt mune nii elementaarset asja välja öelda, saadki ainult õnnelik olla, et nii lihtsalt temast lahti said.» Poleks suurem asi suhtevundament, palun järgmine kandidaat!

Samamoodi, kui teine meeldib nii väga, et ei raatsi magama jääda, vaid ootad järgmist kohtumist, usu, võimalus õnnestumiseks on oluliselt suurem, kui seda ka väljendad. Jäädes siis lootma, et emotsioonid on vastastikused. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles