Kuidas kasvatada loomingulist geeniust: esiteks, jäta ta rahule

FOTO: Vida Press

Imelapsed õpivad 2-aastaselt lugema, 4-aastaselt klaverit mängima, osavalt arvutama 6-aastaselt ja teist keelt rääkima juba 8-aastaselt. Nende klassikaaslased on kadedusest rohelised ja vanemad uhkusest pakatamas. Ometi ei saada paljusid imelapsi oodatud edu siis, kui nad saavad täiskasvanuks.

Ameerikas toetatakse geeniuste õpinguid väga maineka Westinghouse Science Talent Searchi rahaga, kuid hoolimata eeldustest on neist vaid 1 protsent jõudnud Rahvuslikku Teaduste Akadeemiasse ning ainult kaheksa neist on võitnud Nobeli preemia. 

Imelastest saavad harva täiskasvanuna geeniused, kes muudavad oma tööga maailma. Eeldatakse, et nad ei saa sellega hakkama puudulike sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste tõttu, sest ei saa ühiskonnas hakkama. Kui aga asjaolusid lähemalt uurida, ei pea selline selgitus vett – sotsiaalsete ja emotsionaalsete probleemide käes vaevleb vähem kui veerand lapsgeeniustest. Suurem osa neist on hästi kohanenud, nad võtavad osa seltskonnaüritustest ja akadeemilistest võistlustest.

Kõige rohkem hoiab neid hoopis tagasi see, et nad ei õpi olema originaalsed. Nad on püüdlikud ja tahavad eelkõige oma vanemate ja õpetajate heakskiitu. Koolipinki nühkides ja end võistlustel proovile pannes kordavad nad vanu teadmisi, aga ei loo midagi uut. 

Andekad lapsed võivad esitada kõige keerukamaid Mozarti palasid, kuid harva saavad nad ise millegi sellisega hakkama. Nad suunavad oma energia olemasolevate teadusuuringute selgekstegemisele, aga ei leia uusi suundi. Nad järgivad juba paika pandud reegleid, kuid enamasti ei oska nad neid ise luua. Uuringud näitavad, et kõige loomingulisemad lapsed ei ole tavaliselt õpetajate lemmikud ja selle tulemusena õpivad paljud neist oma avastusi enda teada hoidma. 

Psühholoog Ellen Winner ütleb, et täiskasvanuna saavad paljudest lapsgeeniustest oma valdkonna eksperdid või juhtivtöötajad, kuid vaid murdosa neist hakkab ise midagi looma. Need, kes seda teevad, peavad läbima valuliku muutuse, et saada iseseisvaks inimeseks, kes võib oma eriala täiesti ümber korraldada. 

Enamik imelastest ei saa sellega hakkama. Nad on küll väga võimekad, aga teevad oma tööd sellegipoolest keskpäraselt. Nad on arstid, kes ravivad patsiente, aga ei mõtle välja uusi ravivõimalusi. Nad on advokaadid, kes kaitsevad hästi oma kliente, aga muuda õigussüsteemi. 

FOTO: Vida Press

Kuidas siis peaks imelast õigesti kasvatama? 

Loomingulisust on raske kasvatada, aga seda on lihtne ära rikkuda. Kui lastel on vähem reegleid, hakkavad nad rohkem mõtlema oma peaga. Nii nagu näitaks üks Harvardi ülikoolis tehtud uuring, keskenduvad lapsed vähesemate reeglite puhul pigem moraalsetele väärtustele kui konkreetsetele piirangutele. Ka seejuures tuleb arvesse võtta, et vanemad ei suruks lastele oma väärtushinnanguid peale, vaid laseks lastel ise otsustada, mida nad õigeks peavad. 

Kord võrdlesid psühholoogid Ameerika kõige andekamate arhitektide tööd nende oskuslike, aga mitte väga loominguliste kolleegide tööga. Neid võrreldes vaadati ka lähemalt seda, kuidas olid töötajad üles kasvatatud. Peale mainitu iseloomustas loomingulisemaid töötajaid ka nende vanemate suhtumine edusse. Nimelt hindasid nad küll meisterlikkust ja edu, kuid samal ajal julgustasid oma lapsi tööd nautima. Andekad arhitektid võisid lastena välja arendada omaenda väärtushinnangud ja tegeleda sellega, mis neid huvitas. Tänu sellele said neist loomingulised täiskasvanud. 

Kui psühholoog Benjamin Bloom uuris tippmuusikute, -kunstnike, -sportlaste ja -teadlaste kasvatust, avastas ta, et nende vanemad ei unistanud sellistest saavutustest. Neid lapsi ei drillitud edukaks saama, vaid nende vanemad toetasid laste sisemist motivatsiooni. Kui lapsed näitasid mingi oskuse vastu erilist huvi või entusiasmi, siis olid vanemad selle omandamisel lastele toeks. 

Tipp-pianiste ei õpetatud mudilasena klaverit mängima, nende õpetajateks olid lähedal elavad klaveriõpetajad, kes tegid lastele mängimise lõbusaks. Ka Mozart tundis enne õpingutega alustamist muusika vastu huvi, mitte vastupidi. Mary Lou Williams õppis klaverit mängima iseseisvalt, Itzhak Perlman hakkas viiulit õppima iseseisvalt pärast seda, kui ta muusikakoolist välja visati. 

Ka tippsportlased ei alustanud oluliselt teisiti. Kui doktor Bloom intervjueeris maailma tipptennisiste, selgus, et väga vähesed neist alustasid intensiivsete treeningutega varases lapsepõlves nagu Andre Agassi. Enamik meenutas lapsepõlve hea sõnaga ning suurem huvi mängu vastu tuli sellest, et treenerid tegid neile tennise nauditavaks. 

Pärast seda kui Malcolm Gladwell tuli lagedale «10 000 tunni reegliga», mis tähendab, et milleski edukaks saamiseks on vaja just nii palju teadlikult harjutada, on palju vaieldud selle üle, kui palju on siiski erinevatel inimestel teatud valdkondades vaja oma oskusi viimistleda, et saada eksperdiks. Seejuures on mööda vaadatud kahest küsimusest, mis on ehk sama olulised. 

Esiteks, kas harjutamine ise ei tee meid pimedaks selle suhtes, kuidas teatud valdkonda saaks edasi arendada? Uuringud näitavad, et mida rohkem harjutada, seda enam jääme me kinni juba tallatud rajale ja kordame vanu mõttemustreid. Ekspertidel on raskem kohaneda uute reeglitega kui algajatel.

Teiseks, mis motiveerib inimest ühe kindla oskusega tegelema tuhandeid tunde? Kõige loogilisem vastus on kirg, mis tuleneb loomulikust huvist ja meeldivatest kogemustest ühe või ka mitme alaga tegelemisel. 

Praegu me teame, et loomingulised lahendused ei sõltu mitte ainult teadmiste ja kogemuste sügavusest, vaid ka nende laiusest. Kõige originaalsemad kunstilised juhid näiteks on väga palju reisinud. Nobeli preemia laureaadid ei huvitu ainult ühest kindlast alast, neil on väga laialdased huvid ja nad on mitmekülgselt andekad. Keegi ei sunni neid teaduse kõrval tegelema kunsti või tantsuga, nad on loomult uudishimulikud. Mõnikord juhib see uudishimu neid suurte avastusteni.

Loomingulisust ei saa lapse ajju sisse programmeerida ja tuupimine sellele kindlasti kaasa ei aita. Eliitkoolide ja drillimise abil võib oma lapsest teha ambitsioonika roboti, aga kui tahad, et su laps midagi uut välja mõtleks, lase tal oma huvid ise üles leida.

Tagasi üles