Olen magusasõber, kes sööb magustoidu enne praadi, kartes, et vastupidi talitades ei jää ruumi magustoidu jaoks. Elu motogi on inspireeritud armastusest magusa vastu: elu on ebakindel, söö magustoit esimesena! Täiesti ootamatult aga tuli mul mõte loobuda kuuks ajaks suhkru tarbimisest, kirjutab Kiira Udu nutiajakirjas 30+.
Mitte et seesama idee poleks varemgi mu peast läbi lipsanud, kuid tulenevalt minu kiindumusest kõige magusa vastu on see ettevõtmine tundunud alati liiga raske.
Ühel hetkel siiski otsustasin, et pean ära proovima, kas mu natuur on piisavalt tugev, et sellise ahvatlusega rinda pista. Terve kuu aega, 30 pikka päeva ja veel pikemat õhtut.
Et mul juba on pagasis üks edukas lahkuminek nisujahust, läksin katsumusele vastu üsna lootusrikkana. Kuna mulle sellised poolkõvad lahendused, à la söön ainult ühe kommi päevas, ei istu, otsustasin, et kehtigu siis suhkrule nulltolerants.
Oma söögikordadesse jätsin magusast seltskonnast vaid puuviljad, ülejäänud kraamile, nagu šokolaad, Pavlova kook, kommid, kokakoola, ütlesin julmalt nägemist.
Esimene nädal. Võõrutusnähud
Alustasin eksperimenti ühel novembrikuu kolmapäeval. Üsna kõledal ajal, mil pärastlõunaseks lohutuseks kulub tavaliselt vähemalt üks šokolaad, kui mitte kaks.
Esimestel päevadel oli kole harjumatu minna poodi ja mitte pista korvi midagi magusat. Kõik need Daimi šokolaadid vaatasid mind kutsuvalt, ent jäidki igatsevalt riiulile. Kirevatest jäätisekappidest, kus kõik mu favoriidid ootasid, et saaksid suus sulada, oli minul kui eluaegsel jäätisesõbral üsna keeruline niisama mööda kõndida. Avastasin, et mul on iseloomu. Poest välja jalutades olin enda üle uhke.
Võõrutuse alguses panin vanast harjumusest ikka kaks lusikatäit suhkrut oma piimakohvilurri, ent niipea, kui avastasin selle lihasmällu talletunud vea, lendas seesama rüübe kraanikaussi, et uus, ilma suhkruta, saaks aparaadist asemele soriseda.
Kui hommikul ja päeval oli olukord magusaisu ohjeldamise poolest täiesti talutav, siis kõige raskemad hetked tabasid mind õhtuti. Siis tundsin küll, kui väga vajaksin end premeerima mõnd maitsemeeli paitavat maiust. Selle asemel jõin hoopis vett ja peale hammustasin õuna.
Teine nädal. Märgatavad muutused
Kui lastel keelatakse õhtuti maiustamine üleliigsete energiavarude vältimiseks, siis täiskasvanutel tuleks keelata magusa söömine tekkiva loiduse tõttu.
Umbes pärast nädalast võõrutust tundsin, et üüratu väsimus, mis varem mind päevasel ajal alatasa kimbutas, ei vaeva enam. Ma polnud varem neid kahte omavahel seostanud, kuid nende suhte olemasolus ei ole kahtlustki. Tavaliselt ahmisin suhkrut tühja kõhu peale, mis tõstab kehas järsult veresuhkru taset. Selline äkiline muutus aga avaldub organismis väsimusena. Diabeetikud kindlasti teavad, millest räägin. Pidin hakkama varasemast arukamalt toituma, kuna magusasööstude ärahoidmiseks tuli tagada see, et keha saaks vajaliku laengu õigel ajal. Kui kõht oli toitvat kraami täis söödud, polnud muret, et tekib pidurdamatu isu kiire magusa energialaksu järele.
Mu poeskäigud muutusid tavapärasest aeganõudvamaks. Pidin kõik pakendid üksipulgi läbi töötama. Peamiselt lootuses, et ei leia sealt sõna «suhkur». See lootus suri iga pakendi juures üsna kiirelt. Suhkrut topitakse ikka igale poole, kuhu vähegi võimalik, nii et mul tuli enamik kaupa riiulile tagasi panna ning alternatiive otsida.
Igasuguse toidupahe mahajätmisel on põletavaim küsimus, kuidas see kehakaalule mõjub. Kuu aega pärast sooritust kaalusin peaaegu grammipealt täpselt sama palju kui alustades. Järeldan sellest, et maiustused ei avalda mu kehakaalule mingit mõju. Loogiline.
Magusavabal kuul ei tundnud ma kordagi valupisteid hammastes, mida muidu aeg-ajalt ikka esines. Paistab, et «Sööbikus ja Pisikus» ei valetatudki, kui suhkrut hammaste surmaks tembeldati.
Loobumine arendas minu loovust ja loomingulisust. Pidin leiutama viise, kuidas valmistada harjumuspäraseid toite ilma suhkruta. Lisaks pidin välja mõtlema põhjendusi, miks ma kooki, šokolaadi või kommi ei söö. Juttu, et loobusin suhkrust, ei võetud tõsiselt. Soostusin isegi paaril korral valetama, et ma pole üldse magusasõber.
Viimane nädal. Tagasi Linnuteele
Katsumuse lõpupoole nägin mitmel ööl unes, et olin poest ostnud üüratu koguse magusat nänni ja selle kõik nahka pistnud. Mäletan senini süümepiinu, mida unenäos tundsin ja millise kergendusega hommikul ärgates avastasin, et see oli kõigest paha uni.
Viimasel suhkruta nädalal hakkasin vaikselt mõlgutama mõtteid, mida kõige esimesena söön, kui kuu täis saab. Pidasin isegi plaani, et tähtaja saabudes külvan end hea ja paremaga üle ning tõmban suhkrust korraliku üledoosi. Mõte lubatud magusalaadungist pani mu süljenäärmed tööle küll ja tuleb tunnistada, et magusaiha see võõrutus minult päris ära ei võtnud.
Nädal aega kavandatud püha söömaaeg päädis aga üsna tagasihoidliku ampsuga. Huvitav oli see, et taevalikuna kujutletav Milky Way maitse ei viinudki mind Linnuteele. Selles polnud isegi midagi erilist. Küll aga oli see hirmus magus. Kohe kolm korda magusam kui tavaliselt. Testisin oma teise lemmiku, Snickersiga. Ikka sama tulemus, ei midagi meeliülendavat ja endiselt väga magus. Lõpuni ma neid ei söönudki. Tundsin isegi teatavat pettumust, et olen terve elu lasknud sel üldse mitte nii oivalisel ainel enda üle võimutseda.
Mõne minuti pärast saabus ka kõhuvalu, mis sõnadesse tõlgituna võis tähendada: «Miks sa nii tegid?» Arvan, et pahandasin oma mao korralikult ära. Olin teda kuu aega sellest vaevast säästnud ja siis järsku selline vägivallatsemine. Tol päeval ma rohkem suhkrut ei söönud.
Eksperimendi lõpp. 1 : 0 minu võit
Pärast katsumuse edukat läbimist valdas mind tunne, nagu oleksin löönud võiduvärava. Olin enda saavutuse üle ikka pagana uhke ja taas tunnistajaks, milline ramm on tahtejõul.
Kuu pärast tuleproovi lõppu joon endiselt kohvi ilma suhkruta. Minu magusaisu pole päris haihtunud, aeg-ajalt tuleb ikka kiusatus, mille kohta on kenasti öelnud Oscar Wilde, et parim viis sellest vabaneda on sellele järele anda. Seega kui tahan, söön rahulikult kommi või jäätist. Samas püüan end üleliigse suhkruga mitte koormata, tean, et saan selletagi edukalt hakkama. Tundub, et pean omale uue moto leidma.
***
Kord kuus ilmuv nutiajakiri 30+ on kättesaadav vaid tahvlites ja telefonides, lugemiseks tuleb alla laadida tasuta 30pluss äpp.