Lugeja kirjutab: kuidas ma maailmale ära tegin

FOTO: Phovoir / Scanpix

Meile kirjutas lugeja Franz K ning sel korral ta räägib, kuidas ta on leidnud viisi maailmale iga päev vaikselt «ära teha».

«Tere hommikust, noorhärra, ei tea ka, mis see õige kell on?» Seda lauset olen kuulnud juba kümme aastat, kui mulle tuleb vastu üks isevärki jalutaja, kes liipab päris tugevalt ühte jalga, aga suudab nii tohutuid vahemaid käia. «Noorhärra» olin ma ka kümne aasta eest, loodetavasti olen seda ka kümne aasta pärast. See mees korjab pudeleid, et siis kella kümneks saagiga poodi minna, taara rahaks vahetada ja omale üks väike, aga see-eest kange õlu teha.

Mina nägin teda kuusehekki trügivat, aga võtta polnud sealt midagi – prügi ja tühja viinapudeli eest ei saa ju midagi, pole mõtet ülesse korjatagi. Läksin edasi, astusin millestki üle ja siis ... jäin seisma, mõtlesin hetke. Läksin tagasi ning võtsin selle mahavisatud jäätisepaberi ülesse, et see siis poe juures prügikasti visata. Tegin ära. Vähemalt tegin ärategemisega algust.

Tagajärgedega tegelemine

Aastal 2008 olin just mina see suur agitaator ja entusiast, kes meie väikese, aga tubli töökollektiivi üritusele «Teeme ära!» kirja pani. Subjektiivsetel põhjustel jäin ise sellelt talgupäevalt kõrvale, aga õnneks kolleegid olid kohal ja mina vaatasin fotodelt rõõmsate talguliste nägusid ja tohutut risu, prügi ja rämpsu nii teede ääres kui metsa sees.

Millegipärast see suur tuhin pole enam tagasi tulnudki. See, et aastal 2018 kavatsetakse terve maailm ära koristada, on lihtsalt tubli, ei midagi südant puperdama panevalt erilist. Ei, ma ei ole pessimist või koguni «Teeme ära!» vastane, kes seda mõttetuseks ja totaalseks pakasuuhaks peab. Teate küll 20. sajandi algusaegu, kus üks seltsimees palgi õlale võttis ja siis koos tööka rahvaga laupäevakul hüüdis hurraa! Irvhambad on koristuskampaaniaid võrrelnud kommunistlike laupäevakutega, kus ka kõik optimistlike nägudega ringi siblisid, ja viidanud faktile, kuhu see (sotsialism ja kommunism) kõik lõpuks viinud on ...

Tegelikult üks asi ikka häirib ka selle koristamise juures ja see on tagajärgedega tegelemine. Aga põhjustega – miks me (inimkond) nii tohutult tarbime, miks rändab palju kaupa pea otse prügimäele (loe: mittevajalikud ja mõttetud asjad) ning miks lendavad äravisatavad asjad prügikasti asemel tihti metsa alla, kraavi äärde, teepeenrale – ei taheta tegeleda. Mis seal ikka: peab ise tervele maailmale ära tegema, mina ise ja ülejäänud seitse ja pool miljardit ka.

Teeme «maailmale ära»

Väike arvutus: viimase viie aasta jooksul olen keskmiselt jooksnud kolm korda nädalas, see teeb kokku 780 korda. Jooksen enamasti riigimaantee ääres ja suures osas ka ühel trassil. Et mis see teemasse «Teeme ära!» puutub? Vägagi, sest igal trennil olen tee äärest kaasa võtnud keskmiselt ühe «asja», mis on jalus vedelenud, olgu selleks siis õlle- või siidripurk, kalja- või limonaadipudel. See teeb siis 780 pudelit ja praeguste pandihindade juures 78 eurot. Tuhande korraga «teeniks» sada eurot. Üks korralik pudelikunnar muidugi naeraks selle peale, et keegi saja euro teenimiseks jookseb mööda maad ja ilma nigu segane tuhat korda, iga kord tund-poolteist!

Algul andsin vedelevale taarale jalaga kõksu, see tähendab lükkasin need natuke kõrvale, tee äärde. Ma mõtlesin, et nii saab selle ehk keegi, kellel seda purki rohkem vaja, endale võtta. Aja möödudes hakkasin tähele panema, et paljud tee ääres vedelevad taarad ei satu mitte pudelikorjaja kotti, vaid sõidetakse siledaks või lõhutakse tükkideks niidukiga kevadise maanteekraavi niitmise aegu ja siis ei huvita enam need jäänused kedagi, sest raha ju nende eest ei saa. Ja jäävadki plasti- või plekitükid loodusesse vedelema.

Nii ma hakkasingi neid möödaminnes taskusse või vöökotti panema. Ning iga trenniga ma tõesti keskmiselt ühe leian – aga see on ju ainult viiekilomeetrine lõik ühel väikese liiklusega riigimaanteel!

Eks igaüks leiab ise täpse meetodi, kuidas «maailmale ära teha», ehk on see tänahommikune prügi ülesvõtmine millegi suurema algus minule endale. Selles mõttes suurema, et ma mitte ei istu käed rüpes, ega kritiseeri «Teema ära!» algatust, ega siuna neid, kes kõik prügi prügikastist mööda loobivad, vaid teen kogu aeg ära, sedasi vaikselt, möödaminnes.

Oleks ju tore kuulda: «Nii imelik kui see ka ei tundu, aga enam pole vaja midagi ära teha, sest kõik on ära tehtud! Aga kes tegi? Ise tegi.» Ise tegi korrektuurid oma tarbimises, ise viib prügi sinna, kuhu ette nähtud ja ise korjab maast ülesse selle, mis kellegi meeltesegaduses on sinna sattunud, ka selle, mille eest midagi ei saa. Samas on mõtteainet otsustajatele: ei tea, miks kaob osa loodusesse loobitu justkui nõiaväel ja teine osa jääb sinna vedelema? Eks ikka pandiraha on selle taga. See kümme senti, mis pudeli äraviskajale on tühiasi, on selle üleskorjajale arvestatav summa, mõnele isegi n-ö põhisissetulek.

Lõpetuseks esitan sellise küsimuse: kas ka tühjad suitsupakid kaoks loodusest, kui neil oleks pandihind 1 sent? 

Tagasi üles