«Mulle ei meeldi mu naine»

FOTO: Vida Press

Psühholoog Isadora Alman kirjeldab ajakirjas Psychology Today, mida ta vastas kliendile, kes pöördus ta poole murega, et ei salli enam oma naist.

«Mulle ei meeldi mu naine,» vastas konsultatsioonile tulnud mees, kellelt küsisin oma tavapärase esimese küsimuse «Kuidas ma aidata saan?»

«Mida sa tahaksid selle suhtes ette võtta,» uurisin mehelt. Selline vestlus võiks edasi minna mitmes eri suunas, kuid see pole tingimata terapeudi kohus neid suundi välja pakkuda. 

«Ma ei tea,» ütles ta. «Seepärast ma siia tulingi. Ma armastan teda ikka veel, aga praegu ta lihtsalt ei meeldi mulle eriti.»

«Kas sind häirib midagi konkreetset?» küsisin ja sain vastuseks rodu ebameeldivaid omadusi nagu näiteks närvilisus, enesekesksus ja pidev tusatsemine. 

«On need omadused tema juures midagi uut?»

«Viimaste kuude jooksul esineb neid kindlasti rohkem.»

«Oled sa temaga sellest rääkinud?»

«Mida ma öelda saaks?»

«Kuidas oleks: «Kallis, mulle tundub, et sa oled viimasel ajal kuidagi närvilisem ja õnnetum. Mis sinuga toimub? Kas ma saaksin sind kuidagi aidata?»»

Mees naeris. «Küllap võib ka nii.»

«On ka teisi võimalusi,» jätkasin. «Näiteks võiksid sa öelda: «Sa oled viimasel ajal täielik närvihaige nõiamoor, mulle ei meeldi see ja mulle ei meeldi sina.»»

Mees naeris veel kõhutäie. «Mulle tundub, et see esimene variant meeldib mulle rohkem. Nii saan ma suurema tõenäosusega aru, mis toimub.»

«Täpselt nii. Kui sa oleks alustanud sõnadega: «Mulle ei meeldu mu naine ja ma tahan ta maha jätta,» oleks võinud meie vestlus tüürida hoopis teises suunas. Aga sa ütlesid, et armastad teda ja kui tal oleks midagi füüsiliselt või vaimselt viga, siis sa tahaksid teda aidata. Kui sa ei hooliks temast ja tahaksid, et see tüütu käitumine lihtsalt lõppeks, suhtuksid olukorda ilmselt teisti.»

Mees jäi mõtlikuks. «Muidugi ma tahan, et see lõppeks, aga kui ma talle ütleksin, et ta jätaks järele, siis ta tõenäoliselt ainult nähvaks mulle vastuseks. Viimasel ajal tundubki, et kõik, mis ma ütlen, ajab teda närvi.»

«Kui sa tahad, et keegi muudaks oma käitumist, ükstapuha kes ja millist käitumist, siis on suureks abiks, kui sa esiteks püüad aru saada, mis selle inimesega toimub ja miks ta niimoodi käitub. Muidugi võid oletada, et tal on arvatavasti menopaus, aga mis siis, kui tegu on millegi palju tõsisemaga? Võib-olla ta avastas oma rinnas kahtlase tüki või ta teab midagi teie ühe lapse kohta, mida ei julge sulle rääkida? Või ehk tahab ta sind maha jätta?»

«Tule taevas appi! Sellised võimalused? Kas sa arvad, et ta plaanib mind maha jätta?»

«Tead,» ütlesin talle, «tema käitumise taga võib olla palju võimalikke põhjuseid, aga kui see häirib sind nii väga, et sa oled valmis selle välja selgitamiseks raiskama oma aega aja raha kellegi teisega rääkimisele, siis võib olla, et ka tema käitumise taga on midagi tõsist, või mis? Ja ainus võimalus, kuidas sa seda teada saad, on küsida seda temalt nii, et saaksid ausa vastuse. Palju suurema tõenäosusega avab ta ennast siis, kui sa oled kaastundlik ja pakud end appi, kui et hakkad teda süüdistama ja solvama. No nii, proovime seda harjutada. Mida sa võiksid talle öelda?»

«Kallis, ma muretsen sinu pärast. Mulle tundub, et sa ei ole enam päris enda moodi. Kas me võiksime rääkida, mis sind häirib?»

«Suurepärane! Vali selleks kindlasti ka õige aeg, et keegi ei saaks teid segada. Kuula teda, mida iganes ta ka ei ütleks. Ära hakka kohe alguses oma nõu pakkuma, lihtsalt kuula. Kui ta on rääkimise lõpetanud, paku oma abi ja tuge ning küsi, mida ta sinult ootab.»

«Olgu nii.»

«Tore. Olen valmis sind või teid mõlemat vastu võtma, kui peaksite rääkida tahtma. Anna mulle teada, kuidas teil läks. Loodan, et olukord laheneb.»

Tagasi üles