Vanast leivapoest sai MuSu
6. veebruar 2016, 18:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- Uus Nõmme resto MuSu avaldab oma hittroogade valmistamise saladused.
Vaid kuuga üheks nõmmekate lemmikkohaks saanud MuSu resto pererahvas eesotsas peakoka Eerik Kallasega annab spikri oma hittroogade valmistamiseks. Kui aga marmorliha punase veini kastmega või kuum šokolaadikook tunduvad koduköögi jaoks liigse julgustükina, on liikumissuund Nõmmele vältimatu.
«Mina-sina, mulle-sulle, meile-teile, mu-su … MuSu! Nagu musi,» kirjeldab Kristel Kibuvits Tallinnas Nõmmel kuu aja eest avatud uue söögikoha pika ja vaevarikka nimeotsingu õnnelikku lõppu.
Nagu ülejäänud kolm kohviku-restorani omanikku-käivitajat-sõpra, oli temagi õhtute viisi kodus paberile kümneid nimevariante kritseldanud, aga ükski neist ei tundunud see päris õige. Ühel hetkel, kui pliiatsitera hakkas neid sõnu keerutama, tuli tunne: bingo!
«Meid tabas tõeline eufooria. Tõtt-öelda oli nime väljamõtlemine raskem kui muud ettevalmistused kokku,» sõnab Kristel, kel on seljataga pikk toitlustuses töötamise, sealhulgas Londonis restoranide käivitamise kogemus. Tema kanda on praegu MuSu resto juhataja ehk perenaise kohustused, mis tähendab, et sel ajal, kui restoranirahva keeles tuiskab «köögis tramm» ehk on eriti kiire, peseb ta vajaduse korral ka nõusid.
Aga esimene kuu on üksnes «trammi» tempos läinudki: rahvast muudkui voorib, sööma mahub MuSusse broneeringuga ja koka tööpäevad kestavad varahommikust öötundideni. Autojuhid aeglustavad söögikohast möödudes kiirust ja uudistavad suurtest akendest tulvavat lühtrikuma – veel hiljuti vaatas sealt ju vastu tühi pimedus.
Mis pererahvale eriti tähtis ja neliku eesmärk suuresti oligi: nõmmekad on söögikoha mõne nädalaga omaks võtnud. Mõned neist on juba mitmendal ringil ja kogukonnatunnet õhkub suurte laudkondade vastastikusest tervitamisest kõvasti.
Ultraranget tööjaotust neljal MuSu asutajal siiski pole, kuigi suundumused on selged. Londoni kogemusega peakoka Eerik Kallase kuningriik on köök; Allan Kool, kelle töö on seotud ehituse ja kinnisvaraga, hoiab majapidamisel silma peal; Janica Kool jälgib aga rahaasju.
Pisike kurb maja
Selle kõigeni jõudmiseks kulus sõpruskonnal aga õige mitu aastat.
Kõik neli on nõmmekad ja tundnud kodukandis alatasa söögikohtadest puudust. Kristel, kes oma kohvitoast-restoranist ammu unistanud, sattus õnnetust tühjast majast lapsevankriga tihti mööda jalutama – paljud põlisnõmmekad mäletavad seda 1930ndatel ehitatud tillukest maja kui nõukogudeaegset toidu- ja leivapoodi.
«Aastate eest polnud Nõmmel üldse söögikohti. Mina aga vaatasin seda ja muudkui mõtisklesin, et kuidas oleks,
kui ...» meenutab Kristel. Kuniks Allan selle masujärgsel ajal ära ostis ja hoone ootele jäi. Kuigi armsal puitmajal oli isegi Inglise katus, oli olukord nii trööstitu ja vaatepilt nii kurb, et ei sõbrad, pank ega kindlustusfirma uskunud, et sellest kõigest asja saab. Õnneks nad eksisid.
Pärast igapäevatööd veetis Allan öötunde koos remondi- ja ehitusmeestega, kuni seinad said vanadest telliskividest ringi laotud ning värvitoonid beežikaks, valgeks ja elevandiluuks. Siis pandi lühtrid õigesse kohta, seintele said Kamille Saabre maalid ja välisukse kõrvale Kihnu saarelt toodud kapp, mis kunagi kuulus Janica vanaisale. Selle kõige krooniks moodustus värske remondi järele lõhnavas söögisaalis lampide valgusmängust kamina kohale iseenesest südame kuju.
Helge ja hele stiil oli kõigi ühine arusaam interjöörist, kus on hea olla ning valitseb kergelt nõmmeliku alatooniga hubane õhustik. Ei ole pingutatult siniseid toole ega punaseid põrandaid, liigset romantikat ega ka minimalismi või trendikat hipsterlust.
Toidukaart neliku lemmikutest
Ka lihtsas ja lühikeses menüüs on just need toidud, mis nelikule ja nende sõpradele kõige rohkem maitsevad. Leidub rahvusvahelist klassikat ja kohalikku maiku, sügavkülmakraamile eelistatakse Eesti väiketootjate värskeid saadusi. Pakutakse Caesari salatit ja lõhetartari, pardifileed ja põrsakõhtu.
Kristeli koduse retsepti järgi sai toidukaardile konjakine maksapasteet sibulamoosi ja krõbeda saiaga, Allani maitse-eelistustest läks ühisel hääletusel käiku lihaveise marmorliha – see on senini üks MuSu suuremaid hitte. Janica soovis pardifileed, Kristel tahtis ilmtingimata kanarooga.
Ise küpsetatakse pähklite ja rosinatega musta leiba ning itaallaste saia focaccia’t. Šokolaadi-fondant on aga külaliste hulgas juba nii kuulus, et selle pärast tullakse spetsiaalselt kohale ja mõni on seda tellinud ühe päeva jooksul lausa viis korda.
Mõlema menuroa valmistamise võib ka kodus ette võtta. Siiski, kõiki kokasaladusi peakokk ei reeda – fondant’i sisse käib näiteks šokolaadisool –, kuid lahtisema käega tegijail pole luhtumist karta.
Kitsejuustusalat
Kahele
• 200 g rohelist salatisegu
• 2 küpsetatud lehttainakorvi (suurus soovi järgi)
• 60 g pehmet kitsejuustu
• soovi korral granaatõunaseemneid
• kastmeks vaarikavinegretti
Vaarikavinegretiks:
• 1 sl veiniäädikat
• 3 sl külmpressitud oliiviõli
• 0,5 tl Dijoni sinepit
• 0,5 tl mett
• soola, värskelt jahvatatud musta pipart
• külmutatud või värskeid vaarikaid maitse järgi
Kes soovib, võib poest ostetud valmis lehttainakorvide asemel need ise valmis küpsetada.
Vispelda kastmeained kausis kokku. Sega vaarikad tervelt või püreestatult kastme hulka.
Pane kitsejuust lehttainakorvis ahju ja küpseta mõni minut. Jaga roheline taldrikutele, lisa vinegrett ja aseta peale lehttainakorv.
Lihaveis
Kahele
• 450 g lihaveise sisefileed
• küüslauguküüsi ja tüümiani
• peedi-mustikapüreed
• miniporgandeid (kogus soovi järgi)
• punase veini kastet
Liha praadimiseks võiks kasutada panni, mida saab ka ahju panna.
Lõika filee ristikiudu kaheks võrdseks portsuks. Prae liha kuumal pannil paar minutit kummaltki poolt, et lihamahlad jääksid kinni.
Pärast ühe poole küpsemist lisa pannile küüslauguküüned ja tüümian. Pane panniga 180-kraadisesse ahju 5 minutiks küpsema.
Peedipüreeks:
Arvesta koguseid poti mõõdu järgi.
• tooreid peedikuubikuid 2/3 kogusest
• mustikad 1/3 kogusest
• peedimahla nii palju, et see kataks ära potis peedikuubikud ja mustikad
• taluvõid (maitse järgi)
• soola (maitse järgi)
Keeda peeti ja mustikaid peedimahlas, kuni need on pehmed. Maitsesta soola ja võiga. Püreesta.
Punase veini kastmeks:
• 6 dl loomalihapuljongit
• 6 dl punast veini
• 1dl portveini
• 1 dl brändit
• musta pipart, soovi korral soola
• maitse järgi porgandit, juursellerit, küüslauku, sibulat
Pane tükeldatud köögiviljad koos teiste komponentidega potti ja keeda keskmisel tulel, kuni kogusest on ära keenud kolmandik. Kurna läbi tiheda sõela.
Šokolaadi-fondant
Neli koogikest
• 100 g mõrušokolaadi
• 100 g võid
• 2 muna
• 1 sl jahu
• 40 g suhkrut
• 1 vaniljekauna seemneid või veidi vanillisuhkrut
• 0,5 dl Amaretto likööri
• serveerimiseks vanillijäätist
Sulata paksupõhjalises kastrulis tükeldatud šokolaad ja või. Sega ühtlaseks, tõsta tulelt ja jahuta.
Sega hulka munad, jahu, Amaretto liköör, suhkur ja vanilliseemned või -suhkur. Sega ühtlaseks ning vala tainas võitatud ja riivsaiaga üle puistatud nelja väiksemasse või kahte suuremasse metallvormi. Küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit. Paku jäätisega.