Lugeja kirjutab: seitse kavalat jõuvõtet, mille abil end liikuma sundida

FOTO: Caro / Scanpix

Üks eneseabiõpik on jälle pooleli jäänud. Jälle sellepärast, et nii palju, kui neid lugenud olen, jäävad need ikka pooleli. Võiks öelda, et alustasin õhinaga, aga optimism rauges. Tean ka miks: mingi asi, millele toetust lootsin leida, oli puudu või esitatud nii, mis mind endast välja viis. Milles siis ikkagi asi?

Asi on selles, et peaaegu igas enda kättevõtmise raamatus on lause «ise peab tahtma». No joppenpuhh! Selles ju asi ongi, et ei taha, see tähendab ei suuda tahta, ehkki tean, et peab, et on viimane aeg end kätte võtta, enne kui midagi koledat juhtub. Aga ei suuda ikkagi tahta. Joomise kohta öeldakse, et sellest loobumiseks ei pea tõesti midagi tegema, isegi jooma ei pea ... Jah, tehniliselt see nii ongi: jäta esimene pits võtmata ja end purju juua on võimatu. See on jõuvõte, mille rakendamine alati toimib.

Aga oletame, et me peame ennast tervisespordiradadele sundima, kuid meil «täis kompott»: pole aega, pole raha ja pole ka seda kõige tähtsamat, ehk tahtmist. No ei saa uksest välja ... Mõistame, et ega raha nagu eriti pole vajagi, tegelikult aega ka leiaks, aga – tee või tina – no ei suuda tahta. Kas ka selle tõve vastu võiks abi olla n-ö jõuvõttest?

Kirjutan siin mõningatest jõuvõtetest, kuidas ikkagi oma tervisele vajalik liikumismaht kätte saada, kõiki neid olen ise aegade jooksul vähemal või suuremal määral rakendanud.

«Unustage» midagi maha

Tulete viiendalt korruselt trepist alla, hingate väljas mõnusat värsket õhku ja siis: «Oih, jälle unustasin!» Mööda treppi tagasi korteri ukse taha ja siis: «Neetud küll! Ega ikka ei unustanud küll!»

Kui seda «unustamismeetodit» õhtul ka kasutate, on tervisekilomeetrid peaaegu käes.

Miks otse minna, kui saan ringiga?

Poes tasub jala käia ja kui juba mõõduka raskusega sumadanid käes, siis võib koju minna ringiga, natuke teed pikendada, just nii palju, et saab naha kergelt soojaks ning koju jõudes on kaks ühes: poes käidud ja trenn tehtud.

Astuge bussist varem maha

Kasutasin seda meetodit päris tihti, lõpppeatus oli Kuuli Lasnamäel, aga bussist väljusin peatus või mitu varem ning liikusin jala. Sain oma koormuse kätte ja pea klaariks enne pingelist tööpäeva. Õhtul oli jälle pea paks nagu puupakk ning mis seal ikka: jälle varem maha! Paras jalutuskäik kesklinnast Kalamajja. Kui tundus, et lihtsast käimisest jääb väheks, siis Linnahalli peale treppidele. Kui koju jõuad, on tehtud nii tööpäev kui ka trenn. Eraldi pärast tööpäeva end liigutada ma poleks küll viitsinud, ei suutnud tahta end liigutada, aga jõuvõte aitas.

Rattaga tööle

TTÜ juurest rattaga Lasnamäele ja õhtul tagasi ja nii terve suve kestel. Õnneks oli võimalus töö juures duši all käia, nii et tegin tegelikult korralikku trenni. Tagantjärele võin öelda, et mul oli väga pingeline aeg ja pidasin selle vastu ainult tänu sellisel viisil hullult tööle käimisele. Bussiga tööle ja tagasi loksudes oleksin olnud õhtul nii läbi, et  sport oleks jäänud tegemata, aga siis oleks kõik lõppenud ületöötamise, stressi ja läbipõlemisega juba esimesel tõsisemal töömeheaastal.

Pikk lõuna

Kas olete suvel kontoris põrgukuumuses töötanud ja ihaldanud väskenduseks merre hüpata? See, millest ma nüüd räägin, on minu kogemuse mõttes teoreetiline, aga kindlasti nii tehakse. Siin aitab pikk lõuna, mis tähendaks kahte tundi, kus kõigepealt minnakse randa ja siis sööma. Muidugi eeldab see tööandjapoolset mõistmist ja töögraafikute planeerimist. Aga reaalselt võiks see välja näha nii: töö algab seitsmest, esimene pikk lõuna poolele kontorile on kella üheteistkümnest kella üheni ja siis õhtul viieni jälle töö, mis teeb kokku kaheksa tundi puhast tööaega, nagu kombeks; teine pool kontorirahvast tuleb tööle kell kaheksa ja on lõunal ühest kolmeni ning siis jätkatakse õhtul kuueni.

Jällegi saavutame selle, et õhtul koju jõudes on töö tehtud ja ka sport on tehtud. Talvel saab vabalt ujumise asendada suusatamisega.

Fantaasial peab laskma lennata

Kord küsiti ühelt kirjanikult, kes oli kuulu järgi kõva napsumees, suitsetaja ja muidu elupõletaja, et kuidas on see võimalik, et ta näeb välja nagu Rambo, ise istub päevad läbi laua taga, joob viskit ja kirjutab, kuidas ikkagi?! «Vaadake, igas sõrmes on mul paarikilosed klotserid, kui klahve klõbistan, ja viskiklaas on üldse kahepuudase sangpommi küljes. Võiks öelda, et ma ei tee spetsiaalselt trenni, mul on lihtsalt jõuvõtted kasutusel, et mitte midagi tehes oleks lõpuks kõik tehtud. Ja viskiklaasis on vaid lõhn tegelikult, õrrituseks.»

Kas see ka tõele vastab, ei oma ju tähtsust, tähtis on ju sõnum: kuidas niimoodi muuseas, jõuvõtete abiga distsiplineerida ennast liikumisele ja enese vormis hoidmisele.

Virgutusvõimlemine kell üksteist enne lõunat

Niipea, kui Viive Ernesaks on klaveriklahve puutunud, siis laua tagant püsti (just tegin seda) ja virgutusvõimlema! Edasi juhendab juba Martin Kõrv, piisab vaid raadio olemasolust, et igal tööpäeval Vikerraadio seltsis pisike võimlemine sooritada. Isegi, kui see on ainuke sportlik liigutamine päeva jooksul, on see parem, kui mitte midagi.

Tagasi üles