Kristina õnnelikud jõulud

Mees, kes jaksas oodata: Kristina kõige suurem sõber, abikaasa ja tugi number üks – Kristjan-Thor Vähi. FOTO: Raigo Pajula

«Hingerahu on kõik,» ütleb olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi jõulueelses usutluses Arterile. Tal on kolm suurepärast võitu, armastav perekond, toetav abikaasa, väike tütar, kevade hakul sünnib poeg – ja lisaks nüüd ka raamat raskest teest kõige selleni. Jah, Kristina hing on tõesti rahul.

Kristina Šmigun-Vähi (33) on muutunud. Ta on vaba. Vaba painetest, mille pani tema õlgadele meedia ja üldsus – me ootame sinult võite, armas Kiku, ei muud.

Varem ajakirjandusse umbusklikult ja suure ettevaatusega suhtunud Kristina on Arterile intervjuud andes vahetu, emotsionaalne, jutukas, lõbus, lisaks veel paigas väärtushinnangute ja eeskuju vääriva ellusuhtumisega.

Kristina elus on uus lehekülg. Kolm olümpiamedalit ei kao kuhugi – need sillutavad teed edasi.

Praegu naudib ta elu emana, perenaisena, abikaasana ja rahva lemmikuna. Jõuluaeg möödub tal trükisooja raamatusse autogramme jagades ja esindusfunktsiooni täites. Ning teist last, oma esimest poega, oodates.

Äsja ilmunud raamatus «Kristina» on läbiv joon sinu suhe isaga. Karm oli lugeda, kuidas isa sind julmalt tagant piitsutas ja enne võistlusi roppude sõnadega «õnnistas». Tundub, et tõestasid kogu elu isale, et sinust saab asja?

Meil on terve elu olnud isaga vihkan-armastan-suhe. Ta ise ütleb ka, et see pidigi nii olema. Teisiti ei oleks minust mitte kunagi mitte midagi tulnud. Jah, emotsionaalselt oli mulle kõige raskem see aasta, kui pärast tütre sündi sporti tagasi tulin. Need karmid ütlemised ja vihjed, et ma ei ole keegi. Olin ikkagi ju abielunaine, lapse ema. Aga minu jaoks oli see normaal­ne. Alati, kui võistlus lõppes, me kallistasime isaga.

Mulle isa selline suhtumine sobis. Ma suutsin end siis mobiliseerida, isa karmus andis mulle ekstra energiapuraka. Ma ei olnud mingi papist tüdruk. Enne starti lausa särisesin – kui keegi oleks mind puudutanud, oleks ta elektrilöögi saanud. Olin niimoodi ennast ette valmistanud. Palju oli näiteks kordi, kui võistlus jäi suure külma tõttu ära, aga mina olin end stardiks üles kütnud – ma ainult nutsin kurbusest.

Kas oled kohanud ka suhtumist, et treenerite laps, mis sul viga olümpiavõitjaks tulla, maast madalast sellel lainel kasvatatud?

Mul oli palju hullem. Me olime õega nagu sõjaväes. Kui minult praegu küsitakse, kas näen noori suusatamisse peale tulevat, siis ainult nii on võimalik, et sa ütledki oma kodust lahti, lähed spordikooli, kus käib hommikust õhtuni raske töö ühe eesmärgi nimel.

Kus on korralik toit ja pesemisvõimalused, aga mitte midagi kõrvalist. Muudmoodi ei saa. Võib-olla kusagil mujal on see võimalik.

Võrdlen näiteks ennast ja USA sportlasi. Ameeriklased hõiskavad enne võistlust: «Oh, it’s fun!» Mis pagana fun?! See on õudne töö! Seda, et ma kallistaks kellegagi enne starti, hakkaksin lobisema – ei! Ma lähen sõtta. Ma olen sõdalane.

Ja ma ei tulnud siia teid kallistama ega rääkima, kui tore on elu. Elu on praegu siin, minu kätes, ja kui ma seda hetke ei kasuta, olen kaotaja. Mul on teine kasvatus. Mulle ei istu praegune stiil, kus tüdrukud sõidavad rajal, samal ajal lobisevad, itsitavad. Mul ei olnud trennis mingit jutuajamist. Kui sa tahad saavutada midagi suurt, siis pead sellele pühenduma.

Kust sul see saavutusvajadus, jäägitu pühendumine spordile, iga hinna eest eesmärkidele elamine?

Eks see ole ikka vanematest, perekonnast, inimestest, kellega läbi käisime. Lapsest saati tundus sport olevat maailma kõige ägedam asi. Kindlasti oli elus ka hetki, kui mõtlesin, et täitsa jube – ma ei teegi elus midagi muud, ei õpigi kusagil, mis minust saab?

Mäletan isa ütlust: kui sa jõuad ühel alal tippu, oled keegi, siis sa lähed ja teed teisel alal samamoodi, sest sa lihtsalt tead, kuidas see käib. Noormeeste kohta ütles ta samuti, et küll sa jõuad, neid on niiii palju! Praegu on see õige hetk laduda vundament oma elule.

Hästi targad ütlused. Sport oli mulle number üks. Kooliajal mäletan, naerdi, et jälle jookseb, seljakott seljas. Isa kasvatas minus tugevust ja julgust mõelda: ja mis siis! See on minu elu, ma tean, mida tahan saavutada.

Kristina ja talv kuuluvad kokku. Naudid külma ja lund praegu täiel rinnal?

Mulle meeldib talv ja talve lõhn. Aga praegu, kui mul on laps ja ise olen kõhuga, siis see lapse riidesse panemine on küll üks tüütu töö. Neil hetkedel mõtlen, kui kerge on suvel – lühikesed püksid jalga ja lükka laps õue. Mu lemmik­aastaaeg on tegelikult suvi, ja seda just riietumise pärast.

Aga mulle meeldib, et on erinevad aastaajad. Ja olgem tänulikud, et ei ole musta pori, vaid paks lumevaip. Suusatamas ma praegu ei käi, olen rasedana ettevaatlik, ei taha, et pärast kahetseksin. Mis siis, et olen osav, ma ei pea seda näitama. Mulle piisab sellest, kui lumi talla all krõbiseb ja lapsel on naeratus suul, talle jubedalt lumi meeldib.

Näed sa enda iseloomujooni ka tütar Victoria Krisis?

Victoria Kris saab sel kuul kahe ja poole aastaseks ning käib septembrist juba lasteaias. Talle väga meeldib seal. Kui tal on piisavalt lõbus, on kõik hästi. Aga ta oskab ka jonnida väga hästi. Kangust on temas piisavalt. Näiteks poes. Tema tahab seda raamatut ja kõik.

Praegu on õnneks hästi lihtne – jõulud on tulemas, hea on öelda, et jõuluvana toob, kirjutame talle. Nüüd käib Victoria Kris mööda poeriiuleid ja loetleb: tahan jõuluvanalt seda nukku, neid roosasid papusid, vanniparti ja nii edasi.

Aga mitte ühtegi asja ei puutu. Meil on reegel, et ta võib poest vaid ühe asja valida: kas mõne raamatu, nätsu, jäätise või kommi.

On päkapikud teie peres sussi sisse juba midagi poetanud?

Me avastasime, et lapsel pole sussi! Panime
1. detsembri õhtul hoopis ühe roosa crocs’i aknale ja hommikul oli hästi hea Pimsut (Victoria Krisi hüüdnimi – I.V.)  üles äratada.

Ta on meil hommikul magusa unega. «Sul on üllatus aknal, ärka üles! Peseme enne hambad ära, siis päkapikk näeb, kui tubli sa oled, ja vaatame!» Crocs’i sees oli väike kommikene.

Tunnistad raamatus, et sa ei keela endale mitte midagi, sööd magusat nii palju, kui hing ihkab. Kas Victoria Krisiga on samuti?

Ma ei keela talle kommi. Aga ma ei paku seda. Kui laps küsib, siis annan. Meil on kommid vaagnal, aga on reegel, et enne süüakse muud toitu. Hästi armas on vaadata, kuidas Victoria Kris hammustab kommi poolekaupa, jookseb siis toas ringi ja haukab jälle väikese tüki.

Olen õpetanud, et lutsuta kommi, saad naudingut rohkem. Kristjan naerab seepeale, et õpetad last nagu täiskasvanut. Aga mina õppisin näiteks jäätist õigesti sööma alles 18-aastaselt. Seni närisin pulga otsast suurte ampsudega. Kristjan õpetas, et ime jäätist keele peal.

Siis sa ei taha enam viit tükki järjest ära süüa. Hakkasin tunnetama jäätise maitset – nii magus!

Kuidas ma küll varem seda ei tundnud! Meil oli vanasti õega traditsioon enne võistlust kilo jäätist ära süüa. Kui sellest jäi väheks, siis läks hunnik komme ka veel otsa. Oleme olnud ikka suured magusasõbrad.

Suusasport on selle poolest tore ala, et sa kulutad nii palju kaloreid, et ei pea muretsema, kas võtad juurde.

Said sa emapalka? Kas Eesti riik väärtustab olümpiavõitjat kui ametit ja kohtleb sind võrdselt töötavate emadega?

Emapalka pole ma saanud ega saa ka teise lapsega, sest ma ei ole tööl käinud, mul ei ole palka. Sportlasel ei ole reeglina ka haigekassa-kaarti.

Miks otsustasid Victoria Krisi ilmale tuua Ameerikas?

Seda ma ise ei valinud, see läks nii. Tahtsin hirmsasti last saada, kui spordist vaheaasta võtsin. Aga see ei õnnestunud – olin nii masenduses, mõtlesin, et tuleb elumuutus teha. Kristjan soovitas Ameerikasse inglise keelt õppima minna.

Floridas läks paar nädalat, kui hopsti, olingi lapseootel. Koolis öeldi, et see ei ole mingi haigus, käi aga julgelt edasi. Hiljem tekkis mul rasedusaegne diabeet, olin rasedate riskirühmas ja arst ei soovitanud mingil juhul enam lennata. Nii elasingi üheksa kuud Ameerikas, Kristjan lendas pidevalt kahe mandri vahet.

Vahva aeg oli, igav ei olnud. Ja nagu minu puhul ikka, tahtsin ainult A-dele õppida. Tänu sellele, et olen hea suhtleja, pandi mind keelekoolis kõrgele levelile.

Aga kui nad said aru, et ma ei oska üldse inglise keeles kirjutada, tahtsid nad mind madalamale tasemele tagasi viia.

Palusin, et antagu mulle kaks nädalat aega, ja see, mis siis algas, oli paaniline kirjutamise õppimine. Aga ma jäin kõrgemale tasemele edasi ja tegin kõik eksamid maksimumile. (Ohkab muiates.) See on minu loomus. Tegin edukalt sisseastumiseksamid sealsesse ülikooli ja sooritasin vajalikud TOEFLi testid.

Oled rahul sünnitusabiga Ameerikas?

Olen ülirahul, teenus oli väga hea. Raha, mille välja käisin, oli muidugi hullumeelne, aga asjad läksid nii ja mul ei ole mingit kahetsust. Ameeriklased on niivõrd toredad ja abivalmid. Mind ei häiri see keep-smiling-maailm.

Võib-olla olen naiivne, aga mulle meeldib, kui mulle naeratatakse. See käib seal riigis asja juurde. Isegi kassapidajad naeratavad alati. Ma valin Eestis ka neid teenindajaid, kellel on vähegi suunurgad ülespoole.

Olete Kristjaniga mõlemad väga Ameerika-lembesed, käite seal tihti ja omate kohapeal ka kinnisvara.

Ma armastan päikest ja merd. Käisime Floridas tavaliselt kevaditi, sest vajasin pärast hooaja lõppu ja uue algust päikeseenergiat. Mul on sinna minnes alati kaasas pikk nimekiri, mis on aasta jooksul koostatud, mida kõike oleks vaja osta.

Sest seal on lihtsalt palju soodsamad hinnad. Nüüdki käisin siin poes otsimas mõnd pluusi, et kõht ära mahuks, aga kõige odavam oli tuhandekroonine – nalja teete või? Eesti on riiete suhtes väga kallis maa.

Meil on Floridas tõepoolest koht, kuhu minna – korter, mis on veel panga oma.

Kas abikaasa Kristjan on olnud sinu tegemiste suhtes alati väga toetav?

Iga idee peale, mis mina ütlesin, kostis Kristjan alati: tee ära, see on jumala lahe! Tema utsitas ka Ameerikasse õppima minema: täida paberid ja mine! See on nii hea, et ta ärgitab ja togib mind, lükkab tagant.

Kas Kristjan-Thor on su esimene armastus?

Jah, on küll. Eks lasteaias ja koolis väikseid meeldimisi oli, aga seda, et keegi koolipeolt koju oleks saatnud või midagi, seda muidugi polnud.

Mäletan, kuidas jooksin klassiõhtutelt alati hästi kiiresti koju, et ükski poiss end sappa ei jõuaks haakida. Sest isa ootas meid õega tavaliselt akna peal, et lapsed ikka ilusti koju jõuaksid. Ja see oleks olnud hirmus piinlik, kui oleksin siis mingi poisiga tulnud.

Isa ei pooldanud küünte lakkimist ega kõrvaauke. Ta ei keelanud meid kunagi, aga märkas alati: näe, küüsi ja silmi oskab värvida, aga peale selle ei suuda midagi!

Ta ei öelnud kunagi: ei tohi! Ta tõi teiste kaudu näiteid, et saaksime aru, et see ei ole kõige õigem,  ei anna midagi. Oli piinlik, kui tegid midagi, mis läks isa põhimõtetega vastuollu. Mu isa oli ka poiste suhtes karm: kui tahad spordis midagi saavutada, siis ei ole sul poiste jaoks aega! Tõeline mees ootab.

Ja Kristjan oli selline. Kui tuttavaks saime, ütlesin talle, et mul on elus ainult üks eesmärk – sport. Kristjan ütles: ma ootan. Mul on tõesti elus vedanud.

Kuidas on lood tõeliste sõpradega?

Mul ei ole palju sõbrannasid. On ema, õde, Kristjan, isa ja mõned sõbrad, keda usaldan. Ma ei vajagi rohkem. Sain keskkooli ajal oma vitsad – kui usaldasin kellelegi midagi, räägiti see edasi ja sain haiget.

Tahan oma tütrele õpetada, et sa ei pea rääkima inimestele oma isiklikke asju, sest sa võid väga haiget saada. Saad toetuda oma perele või ühele-kahele sõbrale, keda võid usaldada. Pean sõbraks inimest, kellele ma saan kõik ära rääkida.

Mulle piisas emast ja õest – mul on lihtsalt nii vedanud oma õega! Mul on Kristjan. Muidugi on ka palju häid tuttavaid, kellega suhtleme – selline sõprus on ju väga lihtne, sa lihtsalt kutsud külla ja oled ise külla oodatud.

Emast räägid raamatus ülivõrdes, ta on sulle «sõjaväes» kasvades olnud suur moraalne tugi?

See on hästi huvitav, et meie isa on teiste vastu üliarmas, ülihea, aga omade vastu karm. Mu ema oli aeg-ajalt väga närvis isa käitumise peale.

Meil on olnud seetõttu peres meeletult tülisid. Ema häiris kõige rohkem see, kui tema lastele liiga tehti, ja eriti veel, kui oma isa seda tegi.

Ema oli mingitel hetkedel meile isegi liiga hea. Ta üritas nii palju asju ette ära teha. Kas või tühine asi – istume kohvikus. «Ema, ma tahan mahla!» Ema tõusis ja tõi. Aga nii ju ei saa! See on üks väike asi, mis paneb sind maksma elus. Kui praegu Victoria Kris küsib kohvikus «Emme, tahan õunamahla!», siis ütlen, et palun mine küsi.

«Emme kaasa!» Emme ei tule kaasa, sa oled ise suur tüdruk, sa saad hakkama. Aga meil ema tahtis kõik ära teha. Et me jumala pärast ei peaks ühtegi lillekest liigutama. Isegi isale tegi ta nii palju ette ära.

Paljud ütlevad, et tahavad endale samasugust meest, nagu on nende isa. Mina ei taha. Jah, ta oli isana väga kihvt.

Kui midagi vajasime või tahtsime, siis ta ei lubanud kunagi osta kehva. Kvaliteet oli tähtis, et kestaks ikka mitu aastat. Isa ja ema suhe on sellepärast hea olnud, et neil on eluaeg olnud ühine rahakott. Meie pere rahakott. See tekitas kokkuhoidmisetunde ja seda väärtustan nüüd ka oma peres. Ilma ühise rahakotita ei ole ühtne pere, ei ole üks tervik.

Muidu on meil isa selline, et ega tema kingitusi ei tee. Ta otsib raha välja ja küsib, kui palju vaja on. Ja nii palju kui tal on, jagab ära.

Aga lilli isa emale ikka vahel tõi?

Vahel tõi, aga tihti selliseid, mis emale ei meeldinud. Ta küsis alati meie käest, mis lilled emale meeldivad, ja meie ütlesime: too punaseid roose! Siis ta tõi küll punaseid, aga nelke! Pärast torises: sa ütlesid punaseid, ma tõin punaseid.

Ema ütles, et ta ise rikkus isa ära. Ütles alati, et ah, ära osta lilli, ära raiska raha, võta midagi muud. Nüüd ema õpetab mind: kui sulle Kristjan lilli toob, ära kunagi ütle, et ära too, vaid kiida taevani. Ära minu viga korda.

Vene inimese komme oli,  et kui külalised tulid, kaeti laud, ja mitte kunagi nii, et paremad asjad perele – kõik paremad asjad läksid alati lauale. Mitte kunagi ei olnud kitsidust ega kadedust. Oma lapsi kasvatas isa nii, et ise peab hakkama saama, ise teenima, ise-ise. Aga teistele – heldelt toetas kõiki.

Ta on tegelikult meid õigesti kasvatanud. Mitte puurijänesteks, vaid metsjänesteks, kes saavad ise metsas hakkama.

Milline on sinu suhtumine rahasse?

Ma olen hästi kokkuhoidlik. Aastatega olen näinud, et kui ostad palju asju, jäävad need seisma. Isa õpetas: alati peab olema mingi raha varuks. Sest sa ei tea kunagi, kuidas läheb. Siis, kui on raske, on sul võtta. Kui praegu poodides käin, siis vaatan häid pakkumisi. Kui täna on kala parema hinnaga, siis valin selle, kuigi plaanisin teha lambalihasuppi või mõnd muud toitu.

Kas Victoria Krisile ostad riideid sooduspakkumistelt?

Ei, mina ei osta üldse tütrele riideid. Kristjan ostab. Sest mina olen rott (naerab). Mina mõtlen, et ega lapsel pea siis mitu asja olema. Kristjan arvab aga, et tema tütrel peab kõik olemas olema. Tegelikult on see väga tore.

Ja kõige kallim saabas on reeglina ka vastupidavam – ja kui sa mõtled, et peres on veelgi lapsi tulemas, siis on kallim kulutus mõttekam.

Kuidas köögis hakkama saad? Oled hea kokkaja?

Ameerikas sai minust kokkaja. Kui avastasin, et olen lapseootel, otsustasin, et hakkan iga päev sööma enda tehtud kasulikku toitu. Olin kogu aeg emaga Eestis ühenduses: kuidas teha hakkliha kapsaga, kuidas valmistada kotlette, suppe, lambaliha.

Tegin iga päev endale värsket toitu. Teen siiamaani oma perele iga päev süüa. Kui ära väsin, siis lähen Otepääle.

On sul koduabilist?

Ei, ei ole. Koristan ja toimetan ise.

Sinu raamat on õnneliku inimese lugu – kõik, mida oled soovinud, on tulnud su ellu ja alati õigel ajal.
Kui sa midagi üleliia otsid või tahad, siis minu elu on näidanud, et sa ei saa seda millegipärast.

Mäletan, kuidas tahtsin hirmsasti võita. Sa ei võida, kui sul on see kogu aeg mõttes. Sa pead nautima protsessi võiduni. Siis näed, kuidas õiged asjad hakkavad tulema su ellu. Sa pead võtma eesmärgi ja selle siis ära unustama.

Näiteks need inimesed, kes jubedalt otsivad endale kaaslast, nad ei leia teda. Nii on isegi seentega metsas – kui lähed saama suurt saaki, see ei õnnestu, kui aga võtad igaks juhuks metsa minnes noa ja korvi kaasa, saad terve hunniku.

Sa ei tohi oma elus liiga palju üle mõelda, pead leidma heaolutunde ja hingerahu, siis on kõik hästi. Elu peaks olema selline rahuldust pakkuv kulgemine.

Kui väga see sind häirib, et oled Eesti rahva oma, meie Kiku? Kas tunnetad vahel kuulsuse rasket koormat?

Ega mulle ei meeldi kuulus olla. Kellele see meeldib, et iga sinu samm on ajakirjanduses. Eesti inimene õnneks ei tule juurde ja ei hakka loba ajama.

Aga see on nii, kuidas ise asjasse suhtud. Ei pea ebaloomulik olema. Sa oled täpselt samasugune nagu igaüks, kes sulle tänaval vastu tuleb. Minu arust on Eestis ülilahe elada, väga vaikselt ja rahulikult saad olla.

Samas on kuulsusest kasu ka – asjad laabuvad sageli palju kiiremini kui muidu?

Õigus! Mu isa ütles hästi toredasti: kõigepealt töötad sina oma nime heaks, pärast töötab nimi sinu heaks. Ja seda ei ole patt ära kasutada. Mulle on öeldud: mis sul viga, helistad lasteaeda ja saadki lapsele lasteaiakoha. Aga milles ma süüdi olen?

Tee samamoodi. Võta suusad ja mine tee. Keegi ei keela meid! Elame raskel ja samas kihvtil ajal. Meil on kõik teed lahti. Me saame kõike teha, mida ise tahame.

Ja mida sina järgmisena teed?

Sünnitan märtsis teise lapse ja tahan temaga olla vähemasti aasta, kuni ta jalad alla saab. Siis mõtlen edasi.

Eneseteostust silmas pidades – mis su südame kiiremini põksuma paneb?

Ma soovin kindlasti veel seda tunnet. Tahaksin tulevikus jälle leida midagi sellist, et ärkan hommikul üles ja lausa lendan tegutsema. Praegu on õnnis hetk, saan aja maha võtta. Tahtsin väga teist last. Oleme mõelnud, et meil võiks veel kolmaski laps olla... Ja õppida tahan ka. Aga ma veel ei tea, mida.

Kus veedab teie pere jõulud?

Oleme Otepääl, ka õde Katrin tuleb perega Norrast. Ema katab jõululaua: sealiha, kapsad, verivorstid. Meil ei ole praegu oma kodu, üürime Tallinnas korterit, aga ehk tulevikus, kui on juba oma elamine ja olen ise agaram, kutsun pere jõuludeks ka enda poole.

CV
Kristina Šmigun-Vähi


Sündinud 23. veebruaril 1977 Tartus
Haridus: 1984–1995 Tartu 12. keskkool (praegune Tartu Kommertsgümnaasium)
2002 Philadelphia Arcadia University (inglise keel, poolteist kuud)
2008 Florida Atlantic University (inglise keel, seitse kuud)
Kahekordne juunioride, ühekordne täiskasvanute maailmameister, kahekordne olümpiavõitja murdmaasuusatamises

2006. aastal andis rahvusvaheline olümpiakomitee talle Sportstari aunimetuse
Olümpiavõidud: kuld 2006 Torinos 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus; kuld 2006 Torinos 10 km klassikas; hõbe 2010 Vancouveris 10 km vabastiilis
2. juulil 2010 teatas, et loobub tippspordist
Autasud: Valgetähe I klassi teenetemärk
Aasta naine 2010

Aasta naissportlane 1997, 1999, 2000, 2002, 2003, 2004, 2006
Kristina treener oli tema isa Anatoli Šmigun
Abielus Kristjan-Thor Vähiga, tütar Victoria Kris

Arvamused

Mare Pork
kristina psühholoog
Tallinna Ülikooli kliinilise psühholoogia professor


Kristina on jõulise armastusega suhtunud  maailma, inimestesse, oma tegevustesse.  Temaga  kohtumised on pidulikud sündmused ja väga hästi veedetud elu aeg.

Tal on austust ja tänulikkust elu suhtes, avatust  ja palju lahket südant heade tegude jaoks. Nii armas on ka tema karmlahke külg – oskus pingutust vajavates olukordades lõpuni nõudlik olla. Tema silmis on põlenud kirglik tuli ja pöörane tahe on aidanud teda eesmärkide suunas liikumisel.

Mis veel ülimalt oluline – ta on mõistnud vabaduse tähendust enda jaoks ja õppinud sundolukordadest väljuma selge teadvuse läbi. Kristinal on kelmikust ja veetlust ja naiselikku sarmi  igapäevases toimekuses. Ta on meie kaunis ja ainukordne suusakuninganna.

Arsi Kook
AS-i Restor peadirektor
Esimene ja pikaajaline sponsor


Kuna Kristina oli noorteklassis end juba näidanud, siis 1993. a Faluni MMi vaadates tegime enne starti panuse, et kui sõidab 30.–35. koha piirimaile, võiks tema püüdlusi natuke rahaliselt toetada. Nii ka läks!

Lähemalt Kristina ja tema perega tutvudes võis näha sädet noore tüdruku silmades ning usku sõnades, et oma eesmärkide saavutamiseks ta tühje sõnu ei tee. Nii kujunesidki meil 90ndate Eestis ilmselt ühed pikemaajalisemad ja edukamad sponsorsuhted, lisaks sõbrasuhted.

Meie väikesel toetusel oli alguses suurem tähtsus psühholoogiliselt, sest see näitas, et kõvasti tööd tehes ja midagi saavutades on võimalik leida sponsoreid nurumata, väärikalt – ettepanek tuli ju meie poolt. Nähes, mis tingimustes Kristina alguses treenis ja millise tahtejõuga, uskusime temasse ka keerulisematel aegadel.

Usun, et tema eeskuju on innustanud palju noori suusaradadele.
Hiljuti temaga kohtudes oli taas tore näha tema silmades energilist sädet seoses praeguste toimetamistega ning uuesti emaks saamise õnnelikku ootusärevust.

Tagasi üles
Back