/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Tuleb välja, et meie pisikene rahvas siin külmas ja pimedas põhjamaa nurgas armastab hullupööra müütilisi elukaid. Jutt ei käi praegu põhjakonnast, oh ei, draakonitest muidugi! Kahe draakoni seljas maailma muusikataevasse lennanud Ewertit kannab Eesti publik kätel. Ja ka kujuteldavad draakonid võeti reede õhtul Saku Suurhallis esimesest taktist alates vastu kuuma kaasaelamisega.
Karglevas kätemeres püüdsime siis muusikalaviini ja kirgedetormiga suhestuda ka meie, kaks mitte just ülearu muusikakeskset kirjutajat. Võtaks äkki intellektuaalse vaatleja positsiooni, paistaksime vähemasti targemad? Aga no milleks? Muusika pole algebra ega tuumafüüsika, see on emotsioonide ja kirgede keel. Ja kuna jaheda pea ja vaheda sõnaga muusikavaatleja positsioonist kontserti kuulata tundus märksa vähem lõbus, läksime laenguga kaasa nagu märatsev teismelistejõuk meie ümber.
Ja seejuures tuleb tunnistada, et oli küll mõnus olla seal fännide vahele pressitud, lava käegakatsutavalt lähedal. Kui pilku areenile istekohtade suunas heita, võis näha eestlaslikult rahulikku kaasaelamist (või vähemalt nii see fännitsooni paistis), lava ümber aga karglesid ja huilgasid kõik entusiastlikult esimestest hetkedest alates. Ei mingit tagasihoidmist, ei mingit «ootame lõpulooni, et siis paar korda plaksutada». Mõnus, ei ole meie, eestlased, midagi nii tuim rahvas!
Justkui vene multifilmi võluvilepillimäng tõmbasid draakonid su lihtsalt tantsima, tahad või ei taha. Kõva kaelavalu laka loopimisest ja ümmarguseks tambitud tallad meenutasid veel järgmisel hommikul – oli ikka hea kontsert küll.
Imagine Dragonsi hurmav ninamees Dan Reynolds oli laval uskumatult siiras. Kargas kõlarile, viskus põlvili, jooksis edasi-tagasi kui välgust tabatud Casanova, kuid kõik see mõjus ehedalt ja spontaanselt. Ei grammigi täpselt väljamõõdetud paraadlikkust-fassaadlikust, mida Las Vegases võrsunud bändist oodata võiks. Kust sa saad üldse teada, mis on ausus ja ehedad tunded, kui su ümber ilutsevad plastpalmid, libalainetustega tehisrannad ja maailmakunsti kipskoopiad? Aga tuleb välja, et saab! Imagine Dragons on nii üdini ehe ja lihtne, et tundub peaaegu naiivne.
Laserterava kõrvaga muusikakriitikud, kes eelistavad helimaailma süvakihtides kaevandada ja ootamatuid meloodiakäike avastada, kujutluste draakonitele just oodi ei laula. Sest nende muusika on pigem lihtne ja visandlik, kuid väljendatud erilise taltsutamatu jõu ja julgete toonidega. Nagu fovism või popp omas ajas. Need on kui tänapäevahümnid – segu heroilisest virtuaalmaastike ja filmimuusikast, rõkkavatest refräänidest, lihtsatest ja tungivatest lühilausetest kõike seda otsatu usu ja energia kastmes. Kuulad viivu Imagine Dragonsit ja juba on need tunnustaktid su kõvakettale sööbinud, kummitavad kaasa ja nõuavad – kuula meid taas! Niisama tšillimiseks võib helitausta sekkuvus ja nõudlikkus olla koormav, kuid staadionil tuhandete keskel vennastumiseks ja ühiskarglemiseks oleks raske midagi paremat ettegi kujutada. Ning need lühikesed mõttekatked – just kaasaröökimiseks need ju loodud ongi!
Teisalt jälle märkasid tublimad fännid kindlasti, et draakonid pakkusid ka kommi, medley’sid nende lugudest, mitmest sai üks (mõnusaim kindlasti neist esimene, kus üheks põimiti «Dream», «Bleeding Out» ja «Warriors»), et siis hoopis kolmas lugu täispikkuses sisse juhatada. Kummardus tehti ka Alphaville’ile, kaverdades nende legendaarset lugu «Forever Young», mis Dani sõnul peaks kandma rahusõnumit. Rahu maailma vist üks bänd ühe turneega ei saa tuua, aga ilus mõte siiski. Kõik need tuhanded kontserdikülastajad, kes rahusõnumile kaasa huilgasid – vaatasin ringi ja mõtlesin, kas te seda rahusõnumit ka igapäevas edasi suudate kanda? Ma väga soovin, et me suudaksime.
Ning heade tavade kohaselt lõpetati loomulikult nende rokkivaimate lugudega, mis Imagine Dragonsi omal ajal maailmakaardile lennutasid – kuulda lugu «Radioactive» laivis, kõike unustades sellele kaasa hingata ja kisada ... Sel hetkel tuli meelde, et muusika võib oma energiaga sind kõigest halvast puhastada. Õigel ajal, õiges doosis – ning pärast seda muusikaorgasmi tundub talvekaamos talutav, väljas tuiskav torm vaid osa sellest fantastilisest universumist, kus meile on õnn antud olla ... Ja kas see pole just see, mida me ühelt õigelt kontserdilt ja elamuselt ootame!
Keeruline, kontseptuaalselt koormatud ja siseheitlustest vaevatud olla – kas see on sügav? Tihtipeale ei ole. See on lihtsalt maneer, kuidas näida kunstipäraselt huvitav. Olla aus, lihtne ja laetud – see on tihti hoopis suurem väljakutse. Võid pudeneda primitiivsusse, tuimusse või lihtsalt jääda kinni ükskõiksusse. Selleks, et kuulajat kõnetada ja kohale jõuda, peab selles lihtsuses olema nii ehtsust, sisu kui ka geniaalsust.