Retseptivõistlus: minu pidupäevasupp Shafique Mohammad

FOTO: Erakogu

Miks Shafique Mohammad?

Sellel on eellugu ka.

Kunagi avas Haapsalus uksed ainuke Aasia köök Bombay, mis nüüd on mitmel erineval põhjusel suletud juba üle viie aasta. On kuidas on selle Bombayga, üks tema omanikest, pakistanlane, kandis / kannab eesnime Shafique Mohammad. Ja minu isetehtud võrratu supp kannab seepärast nime Tšafikusupp. Esimese koduses versioonis suupärase maiuse valmistas minu Liza, kes Bombay avamise esimesel aastal seal töötas. Ja nutikas tüdruk, kes tänini hästi armastab süüa, õpetas mulle selle supi tegemise selgeks.

Niisugust suppi ma siiski ei valmista, mis suu õhetama ajaks või hingetorusid põletaks, see pole minule sobiv. Mingit retsepti ei ole. Kõik käib tunde järgi.

Minu jaoks on sobilik:

kaks suuremat porgandit, pesta, koorida ja tükeldada võimalikult väikeseks.

Samal ajal, kui koorin kolme (3) kartulit, panen poti madala temperatuuriga pliidil sooja ja põhja täiteks õige pisut toiduõli. Kartulid tükeldan samuti võimalikult väikeseks.

Esimesena läheb potti (selle supi tegemisel kasutan ainult Delimano potti) porgand. Sellega täidan kogu potipõhja.

Vahepeal lasen veekannul vee valmis keeta - umbes 1,5 liitrit.

Tükeldan porrut (väga umbes koguse). Jõuan puhastada ja peeneks tükeldada 2 küüslauguküünt.

Porgand laiutab endiselt kogu selle aja uhkes üksinduses poti põhjas. Kuid - olen usin ja segan teda mitu-setu korda. Sest muud potipõhjas ju polnud, kui paar tilka õli. Segamise töövahendiks kasutan tugevast plastist köögitarvikut, mille nime ma tegelikult ei teagi. (Et vältida potile liiga tegemist).

Järgmiseks rändab potti kartul. Segan korralikult porgandiga läbi. Ah-jaa, et kaan ikka pidevalt potil peal oleks. Selle mõjul aurustub porganist-kartulist niipalju niiskust, mis ei lase neid poti põhjas kärssama. 

Hips-hops, järgmisena porru. Ikka jälle korralikult läbi segades. Ja nüüd - umbes 5-6 tera Himaalaja soola. Vot nii. Mina tarvitan seda usinasti toidu tegemisel. Mulle ei saa kuidagi kehtestada reeglit, ära söö soola. Söön küll. Sel moel ja maitsvalt. Mulle meeldib see teadmine ja tunne, et Himaalaja sool lahustub potis mõnusalt ja seob ennast kõigi nende kavalpeade külge, kes seal palavas kepsutavad. Lisaks nimetatud soolale läheb potti ka Tamme talu üridiaia «Hea supi sool», umbes üks korralik teelusikatäis. Võiks öelda, et töö kiire ja korralik. Ajalehte vahepeal lugeda ei soovitaks.

Kuhugi porru / küüslaugu tükeldamise vahele peaks mahtuma ka niisugune tegevus, nagu kanafilee tükeldamine. Minule meeldib jätkuvalt seegi väikeseks teha. Kui palju? Nii palju, kui sa arvad, et sulle meeldib. Mulle meeldib tavaliselt üks korralik tükk, kui poest ostan. Vaatan silmadega tüki valmis ja tavaliselt see kaalu peale ka pannakse, kotti ja koju. Ausaõna, ma ei vaata kunagi, kui palju ta kaalus. Minu jaoks ei ole sel tähtsust. Ma ei ole täppis-füüsik / -keemik. Lähenen oma tegevusele ikka loominguliselt.

Täna ei olnud mul aega raadiot stepslisse panna, seega tants köögis jäi ära. 

Nii, pärast Himaalaja soola kanafilee tükid järele. Ja ikka see põhitõde - kõik kenasti läbi segada. Kusjuures, need segamise liigutused ei peaks olema jõulised, vaid voolujoonelised. Minu supipajas jäävad kõik sinna segatud juurviljad alati kenadeks tükkidest, mitte ei moondu mingiks massiks. Seda on hea teada!

Eelviimane lisand, milleks on valmis keedetud vesi, jõuab potti eelviimasena. Seda siis, kui on näha, et kanafilee tükid - no jumala pärast, olgu ta teine nimi broiler, on korralikult juba sellise vormi võtnud, et pole enam pelgalt toore välimusega kanaliha. Selle peab ka iga perenaine ise enda jaoks otsustama, millal on paras.

Enne viimase lisandi panemist räägin natuke veel. Kunst seisneb selles, et supi tegemise esimesed 10-15 minutit mööduvad kõik õnnelikult selle supipoti põhjas, eksju. Seda ei tasu unustada!

Hetkest, mil keedetud vesi kogu postisisu enda embusesse on haaranud, oota seda, kui näed, et kohe-kohe hakkabki keema. Siis sukeldub ja sulandub potti terve karbitäis Hiirte sulatatud juustu. Seda lisan järk-järgult suurema supiluiskaga karbist võttes. Keemise hetkest sulatatud juustu lisamiseni peaks kõik olema tehtud viie minutiga. Siis tasub pliidil tuli maha keerata ja lasta oma supikesel vaikselt seal rahuneda. Supp on valmis.

Kõigi nikerdustega kokku ei kulu mul rohkem kui 30 minutit. Mmmm, nii hea.

Tahab keegi küsida, kuhu jäävad aasiapärased maitseelamused? Kunst on see, mis loomingust tema maitsvaks teeb ja mina ei ole suuteline sööma tšillipipraid või muud niisugust, mis minu ihu torusid kuidagi kahjustada võiks. Minu Tšafikusupp on maailma parim  - minu köögis. Kes soovib, see proovib. Sobib hästi nii talve- kui pika sügise supiks.

Aitäh Lizale, kes tegema õpetas. Aitäh Karmenile, kes retsepti küsis. Ei ma muidu oleks seda kirjutanud, ei.

Head isu! Täna naudin seda, homme samuti. Hea töölegi kaasa võtta. Enda tehtud kõige maitsvam söök.

Ma ei näe vaeva ka sellega, et kokku rehkendada, kui palju see supitegu maksta võiks. See pole sugugi oluline. Kuklatunne ütleb, et kindasti on see hind mitmeks söögikorraks soodsam, kui üks praad restoranis endale lubada ja siis ka veel - mine tea, mis see on, mida sööd...

Selle retsepti saatis meie portaali ja Maxima retseptivõistlusele Rita. Saada ka sina oma mõnusa talvesupiretsept meile teele (naine@postimees.ee) ja võid võita 50eurose ostukorvi! 

Tagasi üles