Eesti naised ahistamisest: see võib juhtuda kõikjal

FOTO: Caro / Scanpix

Avalik ahistamine pole kahjuks vist pea mitte ühegi naise jaoks võõras teema. Sellel on palju nägusid: ahistamine võib olla soovimatu seksuaalse alatooniga ligitikkumine või ka soovimatud «komplimendid», mida tänaval järele hõigatakse. Neli Eesti naist jagavad kogemusi, mida neil on senini raske unustada.

Liputaja rannas

«Umbes 14 aastat tagasi juhtus minuga ebamugav lugu,» räägib Kati* ning lisab, et kuigi täpset aastat ei mäleta, on ta kindel, et oli siis alaealine. «See on vist natuke liputamise alla käiv asi, igal juhul tundsin ma end kohutavalt ebamugavalt ja samas ei osanud nagu midagi teha ka, sest «midagi ju ei juhtunud». Olime rannas, mingi kutt tuli minuga rääkima. Läksime jalutama, istusime pingile ja mingil hetkel sain aru, et ta vist rahuldab ennast, samal ajal tehes nägu, et kõik on täiega okei, rääkides suvalistest asjadest edasi. Vabandasin ja lahkusin, aga senimaani on väga vastik sellele tagasi mõelda, sest ei saa senini täpselt aru, mis siis juhtus.»

Tiia lisab Kati lugu kommenteerides, et kord on ta hääletanud end autosse, mille juht end rooli taga rahuldas. «Poes või ühistranspordis pepulepatsutamist on ka korduvalt ette tulnud. Ühel korral üritas üks mees end bussis minu vastu suruda ja arvan, et tal ei olnud banaani taskus...»

«Minu puhul on olnud kõik täiesti selgelt eesti keelt rääkivad valged mehed – kuivõrd EKRE ja muud sellised mehed siin suure suuga naisi kaitsevad ...»

Tiia kinnitab, et kõige halvem selliste «midagi ju ei juhtunud» hetkede juures on üldsuse suhtumine. «Et ärge siis olge sellised printsessid, ikka juhtub ja keegi ei saanud ju viga...» Tiia on üritanud end ka avalikus kohas ahistajate eest kaitsta – kord andis kontserdil võõrale mehele, kes teda näperdada üritas, kõrvakiilu. Sellele vastati jalalöögiga. «See on teinud ettevaatlikuks,» tunnistab naine. «Ümbritsevad inimesed ei teinud teist nägugi. Õnneks ma selleks hetkeks olin saanud end lahti rabeleda ja õnnestus ära joosta.»

Vastik bussipervert

«Märkasin seda meest juba mõni aasta tagasi Tallinna ühistranspordis,» alustab oma loo jagamist Kerli. «Kui buss on täis olnud, siis ta on seisnud näiteks minu taga, üsna lähedal, minu isiklikus tsoonis, aga kuna ühistranspordis polnud sel hetkel palju ruumi, siis ei pööranud sellele esiti tähelepanu. Ta hoidis kinni ka samast kohast, kust mina ja hakkas aeglaselt oma kätt muudkui allapoole nihutama, minu omale lähemale. Lõpuks meie käed puutusid kokku ja heitsin talle etteheitva pilgu. Tegemist on pigem suure ja nooremapoolse mehega. Tal on selline pilk, et tal pole vist kõik korras. Sel hetkel vaatas ta otsa justkui natuke väljakutsuva pilguga, et kas ma julgen talle midagi öelda või mitte. Olin vait, tõmbasin oma käe eemale ja läksin järgmises peatuses maha.»

Kerli meenutab, et on hiljemgi selle mehega kohtunud ning teinekord on ta sättinud end ka naise kõrvale istuma. Ühel korral istus Kerli akna pool ning mees istus tema kõrvale. «Ta sättis end istuma nii, et ühe käe asetas meie vahele ja ühel hetkel hakkas aeglaselt näpuga mu jalga silitama. Jällegi vaatasin teda ehmunult, tõusin püsti ja läksin järgmises peatuses maha. Ta lasi mind mööda, ei hakanud kuidagi vastu ega midagi sellist.»

Korra on Kerli teda ka bussis päikeseprillide varjust jälginud. «Buss oli keskmiselt rahvast täis, mina istusin, vabu kohti väga polnud. Ta tuli peale, vaatas hindavalt ringi. Ühe vanema naisterahva kõrvale oleks saanud istuda, aga ju talle see «ohver» ei meeldinud. Järgmises peatuses ta väljus.»

Kerli näeb teda senini vahel peatustes seismas, kuid ütleb, et kahjuks on ta iga kord üksi olnud. «Ei oska öelda, kas ta on siis ka nii julge, kui naine on kellegagi koos. Ilmselt mitte.»

Ahistajast poekülastaja

«Mul on omajagu ahistamisi ette tulnud,» räägib oma loo ka Mari ning usub, et ligitikkumiste põhjuseks on peamiselt tema keha, mis on «paljude meeste puhul fetišikategooriasse kuuluv».

«Praegu, kuna töötan avalikus kohas, käib siin üks mees, keda olen oma klienditeenindustööde puhul kohanud pidevalt,» kirjeldab Mari. «Kui ma töötasin kohvikus, käis ta just seal istumas – ei ostnud kunagi midagi. Kui töötasin idamaises kaupluses, käis seal viirukeid vahtimas. Nüüd töötan tehnikapoes ja ta käib siin kliendiarvutis passimas.»

Kahetsusväärselt on praeguseks ahistaja käitumine muutunud verbaalseks. «Ta tuleb mu töö juurde, kui kaupluses on veel kliente. Vaatab juba kaugelt ja tormab minu poole. On mitmel korral öelnud, et «te olete väga seksikas» ja siis hirnub omaette. Ei häbene ka klientide ees verbaalselt väljendada, mida ta minuga teha sooviks. Iga kord kui teda lähenemas näen, lähen tagaruumi või laborisse,» ütleb Mari, et põgenemine on sisuliselt ainus viis end mehe eest kaitsta. «Ei taha teada, mis siis saab, kui ma üksi tööl olen ja ta siia tuleb...»

Nii Mari kui ka Tiia rõhutavad, et nende ahistajad tänaval ja avalikus kohas on alati olnud valgenahalised eesti mehed. «Välismaal ei catcall’ita mind kunagi nii palju kui Tallinnas,» nendib Mari. Tiia, kes hiljaaegu naases Araabia Ühendemiraatidest, lisab sama: «Minu puhul on olnud kõik täiesti selgelt eesti keelt rääkivad valged mehed – kuivõrd EKRE ja muud sellised mehed siin suure suuga naisi kaitsevad ...» Emiraatides külas olles ei tulnud Tiial kordagi ette, et keegi oleks teda tänaval tülitanud, seevastu juhtumeid Tallinnas võib ette tulla vaat et iga päev. «Jah, Eestis mõtlevad naised enda ahistamise välja,» märgib Tiia sarkastiliselt. «Poisid ju jäävad poisteks ja JOKK!»

* Naiste nimed on nende palvel muudetud, kuid toimetusele teada.

Tagasi üles