Miks peab sportlasi olümpiavõidu puhul miljonitega premeerima, miks soovivad ja vajavad tippsportlased erilist kohtlemist, miks nimetatakse tipptasemel sportimist tõsiseks tööks, miks vallutavad need mitte midagi tootvad mehed ja naised miljonite südameid?
Kõik, kelle peas tiirlevad sellised küsimused, peaksid kohustuslikus korras lugema läbi raamatu «Kristina». Kui ka pärast 300-leheküljelise teose sulgemist pole küsimused teie jaoks vastust saanud, olete lootusetu juhtum ja te ei hakka kunagi sporti mõistma. Kui see raamat ei raputa, ei tee seda miski.
«Kristina» avab kõik tippspordi tahud, ohverdused, keerulised inimsuhted, võitlused iseenda ja konkurentidega. Raamatut lugedes tekib tunne, et Jaan Martinsoni kirja pandud Kristina Šmigun-Vähi jutustus on justkui pihtimus – üdini aus tagasivaade Eesti viimase kümnendi parima naissportlase teekonnale.
Pole kahtlust, et mõjukuse poolest tõuseb «Kristina» ühele pulgale pea 30 aastat tagasi Paavo Kivise ja Jaan Taltsi koostöös ilmunud raamatuga «Tahtmine».
Sissekanne 12-aastase Kristina treeningpäevikust: «Äratus. Läksime oja äärde pesema. Tegime metsatööd. Hommikune trenn: jooksuga kuus kilomeetrit Otepääle, tund sõitu rullidel, jooksuga tagasi. Õhtupoolikul matk Apteekrimäele, seal kaks ringi ja jooksuga tagasi: kokku 13 km. Siis tegime veel tööd ja läksime magama. Oli tore päev!»
Seda raamatut peaksid lugema kõik noored, kelle südames põksub väiksemgi soov saada tippsportlaseks. Lugege ja mõelge, kas olete valmis raamatus kirjeldatud rängaks tööks, kas treenimine on juba lapsest saati teie elustiil, kas seate eesmärgiks võita koduseid külavõistlusi ja saada kaela «šokolaadimedalid» või ihkate vallutada maailma – saada kaela olümpiakuld…
Kui loetu ei tekitanud teis hirmujudinaid ja leiate ikka veel, et soovite sama pühendunult pingutada, sobib raamat teile piibliks.
«Oleme kirunud isa kasvatusmeetodeid ja üritame Katriniga kasvatada oma lapsi samade põhimõtete järgi. Nagu metsjäneseid, kes peavad võitlema söögipalukeste pärast ja põgenema hundi eest, mitte küülikuid, kelle elu on turvaline ja kelle toidulaud on kaetud. Isa kreedo kõlab: «Pead saama elus ise hakkama, muidu isiksuseks ei kasva.»»
Seda raamatut peaksid lugema kõik lapsevanemad, kes soovivad suunata oma võsukesi tippspordi karmile teele. Kuidas oma last toetada, kuidas ennast ohverdada. Saab ju esimene armastus spordi vastu alguse kodust – sellest, kuidas isa ja ema suudavad last motiveerida, teda justkui märkamatult ja ebameeldivaks muutuva sunnita suunata. Rutt ja Anatoli Šmigunilt on nii mõndagi õppida.
Mõistagi leidub nõrganärvilisi, kes nimetavad Anatoli Šmiguni türannist koletiseks. Mõne pehme lapsukese silmis ehk olekski ta seda olnud, kuid neist poleks tulnud ka võitjaid. Kristinast tuli, järelikult olid isa ja treeneri topeltrolli täitnud mehe võtted õiged. Müts maha tema tarkuse ees.
«Kui härrad said viimaks aru, et ma ei tagane, siis jäid nad nõusse. Jõudsime ühisele seisukohale, kuidas edaspidi lepinguid sõlmime jne. Kui lepingute sõlmimiseks läks, polnud ühisest seisukohast enam haisugi.
Helistasin Toomas Savile. Mis toimub, miks meie lepe ei pea?
Savi: «Jah, leppisime midagi kokku, aga paberile seda ei pannud ja alla ei kirjutanud. Seega lepe ei kehti.»
Kurat, mehed ju peavad oma sõna?!»
Seda raamatut peaksid lugema kõik need, kes elavad roosas usus, et maailmas valitseb vaid õiglus ja juba midagi saavutanud tippsportlasi kannavad ametnikud alati kätel. Ei-ei, asjad pole kaugeltki nii – ikka leidub tegelasi, kes arvavad, et sportlane on nende ja alaliidu jaoks, mitte vastupidi.
Terve mõistuse jaoks arusaamatuid otsuseid langetanud ja mõnes olukorras suisa kaikaid kodaratesse loopinud inimestel jagub julgust võitude järel end medalisära paistele sättida. Isegi pärast seda, kui nad olid sportlase tema kõige raskemal hetkel reetnud…
Nii mõnelgi inimesel on sügav põhjus pärast raamatu ilmumist häbi pärast silmi peita. Jutt on kohati karm, aga aus.
«Huilgan ja langen lumele. Liigutan käsi ja jalgu. Olen seesama väike tüdruk, kes kunagi ammu lumeinglit tegi. Nüüd aga olümpiavõitjana. Tänan endamisi maailma ja taevast ja kõiksust. Kristina unistus on viimaks täitunud.»
Seda raamatut peaksid lugema kõik need, kes tunnevad, et niigi napp eneseusk kipub neid maha jätma. Kristina tõestas, et kui inimene midagi väga soovib, kui ta on valmis pühendunult oma teed käima ja kõik segavad asjad kõrvale lükkama, võib ta korda saata imesid.
Raamat õpetab, kuidas kõik madalseisud üle elada, kuidas pärast valusaid hoope ja kukkumisi uuesti tõusta ja endasse uskudes elu suurimate eesmärkide nimel edasi tegutseda. Lihtne on kõigele käega lüüa ja loobuda, kuratlikult raske astuda samm edasi. Kuid vaid jätkates jõuab inimene unistuste täitumiseni. Kristina suutis.
«Kristjan kinnitas, et tema ülesanne on kanda oma abikaasat kätel. Vastutasuks soovis ta ainult, et abikaasa tunneks end ta kätel võimalikult hästi ja mugavalt. Mida rohkemat võib üks naine mehelt soovida?!
Olin maailma kõige õnnelikum naine!»
Seda raamatut peaksid lugema kõik need, kes ei pea spordist suurt midagi, kuid kellele meeldivad silmanurka pisara tekitavad ilusa lõpuga filmid, romantika, ustavus, järjekindlus.
Kristina abikaasa Kristjan on omamoodi kangelane – armunud mees, kes jaksas oodata, kannatada välja kõik oma raske iseloomuga väljavalitu kapriisid, ilmselt ka vihapursked…
Tegi kõik selleks, et Kristinal oleks sportimiseks loodud kõige paremad võimalused. Ühesõnaga supermees – vähemalt Kristina silmade ja sõnade läbi. Küllap see nii ongi, parim väärib ju ainult parimat.
RAAMAT
Jaan Martinson, Kristina Šmigun-Vähi
«Kristina»
303 lk
Menu Kirjastus