Pimedate Ööde Filmifestivali (PÖFF) raames linastunud «Arbor» paneb vaatajate reaalsustaluvuse proovile jutustusega näitekirjaniku Andrea Dunbari ja tema vanima tütre eludest ning endid ja ümbritsevaid hävitavatest sõltuvustest.
«Arbor»: emad, kes armastasid meelemürke enam kui lapsi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
PÖFFi filmimaraton hakkab selleks korraks lõpusirgele jõudma, kuid teatud festivalilt korjatud elamused-valutorked päevapealt ei tuhmu.
Näiteks dokumentaalfilmide programmi kuulunud «Arbor», mida ka sel pühapäeval Artise kinos näidatakse, sundis silmitsi seisma julma tegelikkusega Inglismaa põhjaosas (pole välistatud, et ka siinsamas Eestis sarnaseid juhtumeid kohtab), kus aset leidnud sündmuste hulka kuulusid kõige hävituslikumad tragöödiad – alkoholism, narkomaania, prostitutsioon, vägistamised ja lihase lapse mõrv.
Tõsielul põhineva loo keskseks tegelaseks on 29-aastane Lorraine, kes intervjueerimise ajal oma poja mõrva eest vanglas karistust kannab ja võõrutusravil viibib.
Samas vanuses, 18 aastat varem, suri tema näitekirjanikust ja alkohoolikust ema Andrea Dunbar. Filmis otsitakse vastuseid, mis viis naised ühe või teise eluvalikuni.
Jutustuse alguses saab selgeks, et loomingulise Dunbari käe all kasvamine polnud tema kahe tütre jaoks sugugi kerge. Esimeses ekraanil taaselustatud mälestuses šokeeritakse vaatajaid laste lõksu jäämisega põlevasse ruumi. Lorraine suutis koos noorema õega tol korral pääseda, kuid tõdes täiskasvanuna, et helgeid momente lapsepõlvest ei meenugi.
Tagasivaates nägi vanim tütar enda ema vaid alkoholilembelise kirjanikuna, kes oleks võimaluse korral kõik päevad pubides mööda saatnud, kuhu Lorraine tihtipeale ta kaasa võttis, ning voodis – pabereid tindiga määrides, neid kortsutades, uuesti alustades – vedelenud.
Selle sama sõltlase mõned näidendid tõusid aga 1980ndatel ikoonistaatusesse. Ehk oligi teismeliseeas Lorraine'il nende kogemuste najal lihtsam õigustada sõltuvuse küüsi langemist – tarbides esialgu kanepit, alkoholi, siis kokaiini ja lõpuks heroiini.
Noor naine ise süüdistas vähemalt kõigis enda eksimustes, sõltuvuses, käitumises, kas otseselt või kaudselt, enda ema. Kuid kas võibki seda pahaks panna inimesele, kes lapsena pole kunagi tunda saanud ema õrnust ja sõnu: «ma armastan sind»?
Kas tundubki niivõrd kummaline, et tütarlapsest sai narkomaan, kui eeskujuks oli alkohoolikust lapsevanem? Pealegi pälvis Andrea Dunbar enda näidenditega hoolimata joomisest lavastajate ja publiku tunnustuse. Kas saavadki siis meelemürgid tunduda nii pahelised?
Ning kas võib üllatavaks pidada sõltuvuses neiu valikut prostitutsiooniga raha teenida, kui lapsepõlves õppis ta emalt seksuaalset vabadust? Näitekirjaniku kolm last olid nimelt saadud igaüks erineva mehega.
Eneseväärikusele, mis oleks ehk takistanud Lorraine'i enda keha müümast, ei aidanud ilmselt kaasa ka ema pihtimuse pealtkuulmine, kus viimane avaldas kahetsust, et vanima tütre ilmale tõi, et üldse magas pakistaanlasega ja üks laps seetõttu nüüd «värviline» on.
Võib-olla saab aga Lorraine'i valikute eest vaid neiut ennast vastutavaks pidada. Intervjuudest tema noorema õega kumas läbi hoiak, et süüdi saab olla vaid inimene ise.
Mõlemad tüdrukud elasid Andrea Dunbari käe all kasvades läbi palju traagikat, kui erinevalt Lorraine'ist suutis tema õde allkäigutreppi vältida. Samas ei pidanud viimane kunagi kuulma ema ütlemas, et armastab teisi lapsi temast rohkem. Erinevalt Lorraine'ist...
Kuid milliseid lapsevanema oskusi oodatagi Andrea Dunbarilt, kes omandas elukogemused Buttershaw Estate’is, Bradfordi piirkonnas, kus roppused, rumalus, sõim, vägivald, kuritegevus, narkomaania ja rassism olid igapäevased.
Lugu lõppes siiski Lorraine'i tõdemusega, et väikelapse surmas narkootikumide tõttu on süüdi vaid tema ise. «See oli minu viga. Mina valisin narkootikumid lapse asemel.»
Keda traagiliselt lõppenud sündmuste arengus süüdistada, keda õigustada? Selle üle võib igaüks filmi vaatamise järel ka ise arutleda. Võib-olla, et kokkuvõtteks sobiks kasutada hoopis sõna «ahelreaktsioon».
Olenemata karmist tegelikkuse peegeldusest, oli linateos samas ilus, sest ta oli päris. Tänapäeva võltsdramaatilisusest ülekülvatud filmitööstuses ei jää hindamata ehedad emotsioonid.
Kui vähene tegevus intervjuudele üles ehitatud dokumentaalis võib mõnele vaatajale igavapoolsena tunduda, siis antud juhul lisasid taustamürata sõnad pigem pinget, viies vaataja lähemale inimestele (ja nende valule) teisel pool ekraani.
Märkimata ei saa jätta ka oskuslikult loo vahele põimitud taaslavastusi Dunbari näidendite võtmestseenidest, mis režisöör Clio Barnardi linateosele kaasakiskuva efekti andsid.