Meile kirjutas anonüümseks jääda sooviv lugeja, sest soovis meiega jagada oma lugu. Ta paneb kõigile südamele, et vägivalda ei tohi keegi taluda ning suhtes ei tohi kunagi olla inimesega, kes sind ei vääri.
Lugeja vapper lugu: kuidas ma leidsin endas julguse vägivaldest suhtest ära tulla
29. jaanuar 2016, 12:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei saanud magama jääda, kuulasin väljas ulguvat sügise tormi. Mind painas miski, mis ei andnud kuidagi rahu. Mõtted hajali ja ulgus tuul – need olid kaks asja, mis käisid peas. Ei saanud enne magama jääda, kui pidin tulema ja OMA loo südamelt ära kirjutama.
Ausalt öeldes isegi ei mäleta, millest see õuduslugu minu elus isegi hakkas, aga olin olnud suhtes umbes kolm kuud, kui sain jõuluhommikul ärgates sõbralt pildi, kus mu mees suudles kellegi teisega. Oli paar päeva segadust, rikutud jõulud ja pisarad. Ma andestasin.
Kuu aja pärast tuli välja, et kui olin kümme päeva Eestist ära reisil, oli sama mees kellegi teisega suhtes. Ma ei saanud küll seda teada kohe, aga tol hetkel mõtlesin, et see minevik las jääda, lähme edasi. Lollus!!
Möödus taas paar kuud, kui tuli välja, et kõik õhtud, kui mees käis «hambaid pesemas», on ta rääkinud teise naisega. Asi tundus kohe mulle kahtlane, sest hakkasin märkama, et maru kauaks jääb sinna tualetti. Ma ei teinud sellest välja.
Ja nii neid kuhjus ... kuni ma enam ei suutnud. Ma olin suureks kasvanud lumepall koos saja lolli andestusega. Ma tahtsin lõpetada, aga ei suutnud. Olin kiindunud inimesesse. Mind hoidis ainult teadmine, et me oleme koos. Ta teadis mind läbi ja lõhki. Sellistel hetkedel arvame me kõik, et me ei leia sellist inimest endale enam kunagi.
Küll aga läksime suhtega edasi, kuni asi jõudis füüsilise väärkohtlemiseni. Ma ei saa sellest kunagi üle ega ümber. See jääb mulle eluks ajaks pähe kummitama, kuidas ta kallale tuli. Ma ei käinud enam kodus ega koolis ... olin päevad läbi mehe korteris masenduses, käel suur sinikas ja kartsin välja minna.
Sel hetkel ei julgenud enam midagi muud teha, kui olla vait ning vaadata, mis edasi saab. Nüüd mõtlen, KUIDAS ma sain olla nii loll ja lasta nii kaugele minna. Kas OLENGI nii madala enesehinnanguga ja lasen end kohelda nagu koera. EI!
Panin ühel päeval asjad kokku, ütlesin, et ma lahkun ja ma läksin. Ma ei vaadanud enam kordagi tagasi, ta küll üritas igamoodi ühendust saada, aga kõikjal läksid blokeeringud peale ning enam ma temast ei kuulnud. See oli mulle kõige raskem, aga edasi läks järjest paremaks. Käisin igal nädalal psühholoogi juures ning liikusin edasi.
Olen õnnelik, et suutsin endale võtta nii suure julguse, et kaduda sealt minema.
Palun teid, kallid lugejad, ärge olge inimeste juures, KES teid ei vääri!
Uskuge mind, on küll olemas keegi veel, kes sind ootab.
Mina olen leidnud selle õige.
Olge armsad.