/nginx/o/2010/11/26/473836t1h68f6.jpg)
Jaapanis on juba loodud elulähedased tehisnaised Geminoid F ja HRP-4C. Kunstnik
Mare Tralla küsib, mida robotite inimlikustamine ja seksualiseerimine endaga tulevikus kaasa toob, aga keegi ei oska veel vastata. Ent sellel on mõju – see on ilmne juba praegu.
Seda lugu ajendasid mind kirjutama uudised Jaapani teadlaste loodud elulähedastest naisrobotitest, kus Geminoid F sai tööd näitlejannana ning HRP-4C astus avalikkuse ette oktoobris Tokyo EXPO-l kui tantsiv ja laulev popstaar.
Vaadates nendest inimrobotitest Youtube’is olevaid videoid, tekivad paratamatult küsimused, eriti kui lugeda ka videote pealkirju nagu «Esitletakse seksikat elulähedast naisrobotit, kes TUNNEB!» või «Perfektne robot seksi mänguasi». Viimastes peitub varjatud motivatsioon selliste bioloogiliste, inimest matkivate robotite arendamiseks.
Kas robotid – kui humanoide on üleüldse vaja – ei võiks jääda visuaalselt tehislikeks? Miks niivõrd elutruu roboti puhul on tegu just nimelt naissoost robotiga? Kas tegemist on pelgalt meeste fantaasia elluviimisega: seksika, kõike soove täitva tehisnaise loomisega, keda omanik saab täielikult orjastada? Kas teadusliku huvi taga on sarnane idee nagu natsiarmee seksinuku Elga loomise taga?
Kriitikavaba suhtumine kõrgtehnoloogiasse, selle inimlikustamine ning kasutamine seksuaalsete fantaasiate elluviimisel ei ole Jaapanis mingi uus nähtus. Meenuvad meeskolleegide entusiastlikud kirjeldused üheksakümnendate alguses sellest, kuidas Jaapanis on meestel võimalik kasutada interaktiivse multimeedia vahendeid seksuaalsete vajaduste rahuldamiseks.
Sinna juurde käis hoiatav sõnum, et tegele pealegi naistele võrdsete õiguste nõudmisega, ega sind (st naisi) nagunii tulevikus meile, meestele, ei ole vaja millekski enamaks kui vaid laste sünnitamiseks, muud rahuldust pakuvad meile tulevikus ideaalsed tehisnaised, kes on võimelised kõiki fantaasiaid rahuldama. Moraal oli umbes selline, et «siis sa alles saad aru, millest oled ilma jäänud».
Kas kogu naissugu peaks selle seksualiseeritud roboti fenomeni juures kartma, et mehed neid enam ei ihalda? Ilmselt mitte, sest kindlasti leidub tulevikus ka neid majanduslikke hoobasid, mis naistele mõeldud seksikad vastassoost robotid välja toovad. Majandust juhib ju nõudlus.
Praegune robotite humaniseerimine, seksualiseerimine ja feminiseerimine nõuab kriitilist lähenemist ning küsimuste esitamist, kuidas selline tehnoloogia tulevikus inimühiskonda mõjutab.
Kui ma seitse aastat tagasi Austrias Ars Electronical esimest korda humanoidide demonstratsiooni nägin, siis hämmastas kohal viibinud kriitilisi eurooplasi Jaapani teadlase naiivne usk, et selliseid roboteid kasutatakse tulevikus pelgalt meelelahutuslikel eesmärkidel, et nad on üksikutele inimestele seltsiks ja vabastavad tüütutest kodustest toimingutest. Seda, et sellisel tehnoloogial võiks olla näiteks militaarne või mingi muu ebaeetiline rakendus, Jaapani teadlane ei uskunud.
AIST’i (National Institute of Advanced Industrial Science and Technology) lehelt võib lugeda HRP-4C loomise sotsiaalseid põhjendusi. Jaapanis, nagu Eestiski, on probleemiks vähene sündimus. Mure vananeva rahvastiku hoolekande eest tulevikus ongi viinud humanoidide arendamiseni.
Muid kasutusalasid, nagu militaarsed või seksuaalsed sfäärid, tegelikult ette ei nähta. Tehnoloogia ajalugu demonstreerib aga selgelt, et igasugune revolutsiooniline tehnoloogia areng, alates kivikirvest kuni tuumaenergiani välja, on oluliselt mõjutanud ühiskonnas toimuvaid protsesse. Kuidas saaks humanoidide massiline tavatarbimine tulevikus ühiskonda mitte mõjutada?
Alates Mary Shelly Frankensteinist on inimeste fantaasiat paelunud tehisliku inimese loomine, olgu selleks automaatika, inimrobot või virtuaalsesse keskkonda programmeeritud kuvandid. Kirjandusest, filmist ja kujutavast kunstist võib leida kõikvõimalikke stsenaariume, nii utoopilisi kui antiutoopilisi, kus selliseid olevusi kujutatakse.
Enamasti, nii nagu Geminoid F kui ka HRP-4C, on need tehisolevused seksualiseeritud ning reeglina meeste ihalusi ja fantaasiaid peegeldavad. Maria näo saanud robot Fritz Langi 1926. aasta filmis «Metropolis» on sellest peale olnud seksikate, ihaldatavate naisrobotite inspiratsiooniallikas.
Ulmelisest kunstist võib leida muidugi ka terve hulga näiteid, kus reproduktsiooni mehhanismid on inimkehast väljapoole viidud ning kus meestel ja naistel ei ole bioloogilist liigi jätkamise funktsiooni. Kummaline, aga ka sellistes ulmelistes ühiskondades kujutatakse ikkagi mehi ja naisi, mitte sootuid ning seksuaalsuseta olevusi, ehkki neist loomuomadustest on ju soovitud loobuda.
Geminoid F ja HRP-4C näevad välja nukulikud, kuid juba vägagi sarnased elusa idealiseeritud naisega. Mõlemad on võimelised teatud emotsionaalseks miimikaks, nad suudavad rääkida ja vastata küsimustele. Väidetavalt püüti HRP-4C puhul luua keskmise jaapanlannaga suhteliselt sarnast mudelit. Samas on HRP-4C nägu idealiseeritud ja pigem animafilmidest armsalt tuttavlik: väike nina ja suured silmad.
Nende robotite liikumine tundub meile, eurooplastele, tehislik, kuid kui vaadata HRP-4C varasemaid esinemisi, näiteks modellina moedemonstratsioonil või riietatuna geišaks, siis sarnasus robotite ja päris geišade kontrollitud liikumise vahel on hämmastav.
Geiša aga on Jaapani ühiskonnas ülimalt seksuaalse tähendusega naisekujund. Teadlaste «treeningu» sessiooni dokumentatsioon, kus HRP-4C õpetatakse vestlema, demonstreerib õõvastavalt looja – mehe – domineerimist naisestatud objekti üle.
Väidan, et kui see robot oleks mehe näoga, siis samasugust seksuaalsusest tulenevat võimusuhete demonstreerimist ei toimuks. Juba praegu on teada nende robotite mõju Jaapani noortele naistele, kes soovivad oma välimust selle uue tehisliku iluideaali sarnaseks muuta.
Iluoperatsioonid on üks näide sellest, kuidas enne veel, kui robotid laiatarbekaubaks muutuvad, mõjutavad need nii naiste kui meeste igapäevast reaalsust Jaapanis. Kõiki aspekte, kuidas need seksualiseeritud robotid hakkavad tulevikus inimühiskonda muutma, on võimalik ette kujutada vaid spekulatiivselt, kuid see ei saa olema vaid Jaapanile omane fenomen.