Mis on laste emotsionaalne väärkohtlemine?

FOTO: Vida Press

Vahel võib abitus või hirm panna lapsevanemat kasutama mõjutusvahenditena ähvardamist, kritiseerimist, naeruvääristamist, hirmutamist, halvustamist, süüdistamist või tõrjuvat ja vaenulikku käitumist. Need nimetatud tegevused ongi emotsionaalne väärkohtlemine, mis pikas plaanis ohustavad lapse tundeelu eakohast arengut, selgitab perekeskus Sina ja Mina.

Mõned näited emotsionaalsest väärkohtlemisest

  • Lapse isoleerimine (nt ei lubata eakaaslastega suhelda)
  • Täiskasvanu tusatsemine ja lapsega probleemi arutamisest keeldumine («Mine ära, sa oled paha laps»)
  • Tundekülmus (ei hellitata, ei võeta sülle, ei vastata lapse tunnetele)
  • Keeldudega kauplemine («Kui sa putru ära ei söö, siis õue ei saa»)
  • Näägutamine lapse kallal, sildistamine ja last halvustav käitumine («Ma olen sulle mitu korda seda rääkinud, aga sa ikka ei tee nii», «Kas sina oled meil väike tita, et sa niimoodi jonnid», «Sa ei saa ju sellega hakkama»)
  • Lapse terroriseerimine ja püsiva hirmutunde kujundamine («Kui sa kohe magama ei jää, siis viib sind koll minema»)
  • Pideva pinge all hoidmine, ähvardamine, sõnaline julmus («Päkapikk piilub akna taga ja kui sina ei ole hea laps, siis ta sulle kommi ei too», «Kuidas sa nii loll oled?»)
  • Karistushirmu tekitamine («Kui sa ei ole hea laps, siis tuleb isa ja saab väga kurjaks»)

Foto:

FOTO: Vida Press

Emotsionaalse väärkohtlemise võimalikud märgid

  • kõnehäired (nt kokutamine)
  • mahajäämus arengus
  • häirunud peenmotoorika areng
  • pea- või kõhuvalu, millel pole orgaanilist põhjust
  • halvad harjumused (nt sõrme imemine)
  • laps käitub vastupidi korraldustele, isegi siis kui tulemus on endale ebameeldiv.
  • unehäired või ärevus jt
  • passiivne või väga agressiivne käitumine

Kui laste käitumine ei vasta ootustele, siis on raske näidata nende vastu oma positiivseid tundeid. Kuid pidev lapsega pahandamine, tema tegevuse piiramine või tema ignoreerimine võtab lapselt tunde, et temast hoolitakse.  

Täiskasvanute armastus, tunnustus ja adekvaatne tagasiside annavad lapsele usu endasse ja oma võimetesse. Vanemate ülesanne on lapse kasvamist ja arengut suunates teda piisavalt toetada, et ta õpiks tulevikus ise oma vajadusi teadvustama ja nende rahuldamisega hakkama saama sotsiaalselt aktsepteeritud viisil.

Tagasi üles