Reporter ja saatejuht Imre Kaas – kehva mäluga mälumängur

Imre Kaas

FOTO: Marion Pettai/Kanal 2

Kas teadsid, kuidas sündisid spordifirmad Adidas ja Puma või kes on maailmakuulus Barbara Millicent Roberts? Just selliste küsimustega üllatab mind Kanal 2 uudistemagasini «Reporter» reporter ja mälumängusaates «Mis? Kus? Millal?» osalev Imre Kaas, kellele mälumäng on osake elust – vaikselt ligi hiilinud hobi.

Imre, räägime nüüd kohe lahti need kaks küsimust, mis sa mulle esitasid ...

Pikk jutt lühidalt kõlab nagu muinasjutt. Elasid kord kaks venda, Adolf ja Rudolf Dassler. Nad tegelesid koos spordijalanõude tootmisega. Ühel päeval läksid vennad tülli ja nende teed lahku. Adolf alias Adi Dassler lõi Adidase, Rudolf teise sporditarvete firma Puma. Seega ühe hea brändi asemel asutasid nad koguni kaks, mida armastatakse tänapäevani.

Aga Barbara Millicent Roberts on tegelikult maailmakuulus nukk Barbie. Seda nimesaamise lugu võib iga huviline ise edasi uurida.

Kuidas sa mälumängu enda jaoks avastasid?

Tegelikult oli kõik väga juhuslik. Põhikooli ajal sattusin Pärnus raamatuantikvariaati, kus istus kunagine Endla teatri direktor ja bibliofiil, väga tore mees Olaf Esna. Ta istus seal tolmuste raamatuhunnikute keskel nagu keldrikakand (naerab) ja lükkas mulle raamatuid ette: «Näe, võib-olla see aitab sind», «Loe seda» või «Too võiks sind huvitada». Seal see huvi raamatute vastu tekkis. Kui ma poleks sinna puhtalt juhuste kokkulangevuse tõttu sattunud, oleks võib-olla kõik teisiti läinud.

Mälumänguga hakkasin tihedamalt kokku puutuma umbes 1998. aastal, kui suviti käidi jahtidega merel, talvel aga kogunesid samad seltskonnad mälumängu-lahinguid pidama. See oli mõnus meelelahutus, kus olid näiteks sellised lõbusad küsimused, et millal ja kuidas leiutati WC-paber. Need olid toredad õhtud ...

On sul lihtsalt väga hea mälu või treenid seda kuidagi?

Kunagi räägiti, et söö porgandit, siis saad endale teravad silmad (naerab). Kahjuks pole mul anda ühtegi head retsepti mälu parandamiseks, vähemalt mina isiklikult pole midagi selleks teinud ja kui päris aus olla, siis mul ongi väga halb numbri- ja faktimälu. Küll aga meeldib mulle asju tuletada, seoste loomine on see, mis aitab mingeid kummalisi asju meelde jätta. «Mis? Kus? Millal?» ongi just sellist tüüpi mälumängu saateformaat, kus tuim tuupimine või faktide tundmine ei aita – vaja on kiiret reageerimist, meeskonnatööd ja tuletusoskust.

Kas tegeled ka sportliku mälumänguga, oled mõne tiimi liige, võistled kusagil?

Kutsutud on küll, aga kahjuks pole mul aega. Olen reporter ja nädalavahetuseti ka uudistemagasini päevatoimetaja – vastutan selle eest, millest õhtune uudistesaade koosneb ja mis uudistele rõhku paneme. Seega on mu tööpäevad ettearvamatu pikkusega ja ma poleks väga järjepidev tiimiliige.

Igapäevase igatsuse mälumängu järele kompenseerin sellega, et loen eri netilehekülgedelt mälumängudes üle maailma esinenud küsimusi ja vastuseid, lahendan ristsõnu, mängin kodus «Kuldvillakut» kaasa, kuulan «Mnemoturniiri». Ma ei pea iga nädal võistkonnaga laua taga istuma – ei pea olema meistersportlane, võib olla ka hobisportlane.

Tegelikult on mul üldse raske seda mälumänguhuvi kuidagi liigitada. Kui inimene tegeleb sellega kasvõi hobi korras juba aastakümneid, siis ilmselt on ta sellise geneetilise koodiga eksemplar, kes huvitub kõigest ja kõigist. See mälumäng on rohkem nagu osake minust, elustiil.

Ilmselt tuleb lai silmaring tööski kasuks.

Muidugi on lai silmaring reporteriametis hea, olgu tegemist veidrate faktidega laiast maailmast või kohaliku elu sündmustega. Sest ega uudis ei küsi – ühel päeval teen lugu majandusest, teisel räägin presidendiproua riidekapist.

Vahel teen ka erisaateid, viimati näiteks kooseluseaduse rakendamise teemadel. Praegu on ettevalmistamisel saade Eesti allilma ühest suuremast sissetulekuallikast, narkoturust. Erisaadete eeltöö peab olema põhjalik ja annab endalegi palju uusi teadmisi. Nii et mida rohkem tean, seda kergem on kohaneda, eri teemadel kirjutada või rääkida, saateid teha. Kõik teadmised kuluvad ära.

Panustad ka ise teadmiste andmisesse, oled kirjutanud kaks raamatut.

Jah, esimene raamat oli parvlaev Estonia katastroofist 1994. aastal («Raske tee tõeni» ilmus 2003. aastal – toim) ja teine raamat jäägrikriisist 1993. aastal («Jäägrimässu anatoomia» ilmus 2013. aastal – toim). Mind huvitab Eesti lähiajalugu. Kuna ajalooliste raamatutega on tihtipeale see mure, et ega neid väga palju ei osteta, on mul eriti hea meel, et nende raamatute tiraažid on kas välja müüdud või kohe lõppemas. Sain nende raamatute koostamise käigus teada palju uut ja põnevat, eriti hea meel on, et suutsin anda oma panuse lähiajaloo lahtiseletamisele. Anda midagi ise raamatumaailma tagasi, mitte ainult saada on mega hea tunne.

Mis sul endal praegu öökapil lugemiseks on?

Eelmise aasta lõpus hakkasin kokku ostma kunagi lapsepõlves loetud raamatuid, mis aga ei olnud mu isiklikus raamatukogus, vaid mida laenutasin: «Kalle Blomkvist», Vip-

lala lood, Eno Raua lasteraamatud ... Nüüd, kui loen neid vabatahtlikult, mitte kohustusliku kirjandusena, hakkavad silma ja jäävad meelde hoopis teised asjad ... eks elukogemus ole ka teine. Muidugi on neis raamatutes põnev vaadata, kuidas kirjeldatakse vanemaid, nende suhteid ja tegemisi, kuidas läbi lapse silmade paistavad mõned suurte inimeste veidrused, pahed, elurõõmud, armastus. Tasandeid on ju ka lasteraamatutes hästi palju.

Raamat, mis mulle möödunud aastal väga sügava mulje jättis, oli Olavi Ruitlase «Vee peal», kus kirjeldatakse poisi üles-kasvamise raskust pisikeses linnas. See innustas mind taas sule järele haarama. Hakkasin kirjutama esimest proosateost, ilukirjanduslikku raamatut, mis räägib samuti ühe poisi kasvamisest 1980ndate lõpus, 1990ndate alguses. Kindlasti on seal ka lugusid mu enda elust, aga pigem on see ikkagi ilukirjanduslik raamat. Vaatame, mis elu toob, aga usun, et ehk selle aasta jooksul võiks see lettidele jõuda küll.

Kuidas vaimu ja füüsist tasakaalus hoiad?

Andsin endale uusaastalubaduse, et jõuan suveks vormi. Tahan rannas särgi maha visata, ilma et häbi hakkaks. Selle aasta alguses läksin esimest korda elus trenni, et kaotada kümme kilo, ja nüüd käingi kolm korda nädalas jõusaalis.

Tagasi üles