Miks käituvad vanaemad lastelastega teisiti kui oma lastega?

FOTO: Vida Press

Psühholoogiadoktor Leon F. Seltzer kirjutab ajakirjas Psychology Today, et on oma pika töökogemuse pealt ja ka lihtsalt elu jälgides märganud, nagu oleks vanavanematel lastelaste armastamine palju lihtsam kui oma laste armastamine. Või siis oskavad nad nüüd oma tundeid paremini välja näidata kui noorte vanematena. Samuti on tihti lastelastel kergem usaldada isiklikes küsimustes memme ja taati.

Loomulikult on tegu mitteteadusliku üldistusega, kuid sageli just nii ongi. Aga miks? 

Mida vanem, seda leebem. Kui mõni inimene muutub vanemaks saades kibestunuks, siis on ohtralt ka neid, kes võtavad vanemaks saades hoopis vabamalt ja ei lase pettumustel oma tuju rikkuda. Kui elukogemust on rohkem, muutuvad ka nõudmised teistele tagasihoidlikumaks ning elu hakatakse nägema rohkem sellisena, nagu see päriselt on, mitte sellisena, nagu seda tahaks näha. Suhtumine muutub tolerantsemaks, mõistvamaks ja andestavamaks. 

Selle tulemusena võivad vanavanemad lastelastele nende ulakused kergemini andeks anda kui oma lastele. Väga võimalik, et vanaema saab nüüd paremini aru, milline käitumine on lapsele eakohane ja ta ei näe vajadust iga apsu karmilt karistada. 

Lapsevanema kohustused vs vanavanemate rõõmud. Pole kahtlustki, et laste kasvatamine on raske ja sellega kaasneb koormav vastutus. Lapsed võivad palju niheleda, viriseda, jonnida, nõudmisi esitada, vaielda, vastu haukuda ja olla äärmiselt hooletud nii enda tervise kui oma asjade suhtes. Nad panevad oma vanemate kannatuse mitmel moel proovile ja mõnikord ei suuda ka kõige armastavamad emad-isad end seetõttu kontrollida.

Vanaemad ja vanaisad seevastu ei pea laste tempudega igapäevaselt kokku puutuma, pealegi ei ole enamasti nemad need, kes peavad laste distsiplineerimisega tegelema. Nende töö selles vallas on juba tehtud ning oma lastelastega saavad nad nautida kõike muud, mis teeb lapsed nõnna armsaks: nende värskendavat ilmsüütust, loomingulist mängulisust, lõputut uudishimu ja üllatavaid eneseväljendusviise. Vanavanemate ja lapselaste suhtes ei ole selliseid igapäevaseid muresid ja pingeallikaid kui on laste ja vanemate vahel.

Vanaemad pingutavad rohkem, sest nad on teisel kohal. Lapsed armastavad oma ema ja isa enamasti ka siis, kui neid koheldakse kodus halvasti. Nende heaolu sõltub vanematest liiga palju, et suhtuda neisse hoolimatult. Paradoksaalselt on oma vanematesse veelgi rohkem kiindunud need lapsed, kelle vanemad neid emotsionaalselt, füüsiliselt või isegi seksuaalselt väärkohtlevad. Lastel ei jäägi muud üle kui vanematest kümne küünega kinni hoida, sest nad peavad end iga hinna eest kodus turvaliselt tundma. 

Kontrastselt ei ole lapsed oma vanavanematest nii suures sõltuvuses, mistõttu pole suhted nendega ka väga kriitilise tähtsusega. Seetõttu ei tule laste kiindumus memmele ja taadile iseenesestmõistetavalt, nad peavad selle välja teenima. See selgitabki, miks vanavanemad - ja eriti vanaemad - pingutavad laste tähelepanu nimel naba paigast. Nad liialdavad kingitustega, kokkavad maitsvaid hõrgutisi, viivad lapsi lõbusatesse kohtadesse ja poputavad neid igal muul võimalikul moel. 

Pahatihti peavad lapsevanemad paika panema karmimad reeglid, et vanavanemad lapsi oma hellitustega ära ei rikuks. Lisaks võib noortele vanematele põhjustada tuska fakt, et nemad lastena ei saanud nii palju positiivset tähelepanu ja hellusi, kui saavad nüüd nende oma lapsed. 

Võimalus teha seekord paremini. Vanemaks saades võivad lapsevanemad oma elu üle järele mõeldes avastada, et nad on teinud kasvatuses palju vigu. Ka lapsed ise võivad täiskasvanuks saades olla oma vanemate suhtes kriitilisemad ning neid vigu ette heita.

Muidugi tahavad vanavanemad - ja taaskord eriti vanaemad - laste kasvatamisel tehtud vigu korvata, olles tähelepanelikumad, armastavamad ja hoolivamad oma lastealaste suhtes. Kuna nüüd on nad kannatlikumad, kaastundlikumad ja elutargad, on neil võimalus pakkuda lastele seda, milleks nad noorte vanematena ehk isegi võimelised ei olnud.

Kahtlemata saavad lapsed sellest kõigest ainult kasu ja nad on oma vanavanemate tingimusteta armastuse üle väga tänulikud.

Tagasi üles