«Ta ei pea teile meeldima, aga te peate teda austama... Austage neid, kes on teie ümber, te ei tea, mida nad on pidanud läbi elama,» kirjutas MaryAnn Parisi oma Facebooki postituses. Tema sõnum oli eelkõige suunatud neile, kes kiusavad tema 6. klassis käivat poega.
MaryAnn Parisi selgitas intervjuus, et teda ajendas oma poja Michaeli lugu jagama vestlus poja õpetajaga. «Michael oli õpetajale kiusamise kohta öelnud: «Kõik on korras, ma olen sellega harjunud». See tekitas minus kohutava tunde. Ma muutusin väga vihaseks, sest ta ei pea selliste asjadega sugugi harjuma. Ta ei pea sellega leppima. Kiusamine ei ole normaalne ja sellega ei saagi ära harjuda,» vahendab Huff Post Parisi sõnu.
Parisi kirjeldas oma Facebooki postituses oma poja keerulist lapsepõlve. Michael sündis enneaegsena 26. rasedusnädalal, mis tekitas arengu- ja terviseprobleeme. Parisi usub, et tema poega kiusatakse just nende läbielamiste tõttu.
Ta kirjutab:
«Me kõik puutume mingil määral kokku lastega, seega ma esitan teile väljakutse: rääkige oma lastele või teid ümbritsevatele lastele minu poja lugu. Võib-olla muudab see midagi, kui nad teavad tema tausta. Isegi kõige parematel lastel võib esineda ebakindluse või nõrkuse hetki. Õpetage neile, miks on minu poeg (või ükskõik, kes) neist erinev, sest see võib olla esimene positiivne samm. Vahel tähendab teadmine õppimist ja arenemist.
Michael sündis 26. rasedusnädalal. Mina pole tema bioloogiline ema, aga igas teises mõttes olen ma ta ema. Oma esimesed kolm elukuud võitles ta ellujäämise nimel. Kolm kuud hiljem jättis bioloogiline ema ta maha. Ta on üle elanud mitmeid raskusi ja terviseprobleeme, et saada tugevaks ja terveks poisiks, kes ta on täna. Ta õppis rääkima alles 3-aastaselt. Kõndima õppis ta ka hilinemisega. Esimesed hambad hakkasid tulema alles pärast esimest sünnipäeva. Ta jäi kõiges teistest taha. Aga ta armastas. Oh, kuidas ta armastas. Tänase päevani on tema naeratus üks parimaid asju maailmas. Pole ühtki inimest, kes talle ei meeldiks, isegi mitte nende hulgas, kes teda täna kiusasid. Ta andestab ja ilmselt ka unustab. Ta ei heida kellelgi midagi ette. Ma tahaksin rohkem tema moodi olla, aga see ei õnnestu hästi.
Kiusajad nimetasid teda täna «klambrinäoks» ja tegid nalja selle üle, kuidas ta sööb. Kas te teadsite, et ta ei saa füüsiliselt kontrollida seda, kas toit püsib tema suus. Samuti puudub tal kontroll silmade ja käeliigutuste vahelise koordinatsiooni üle. Hambaklambrid on vaid üks paljudest asjadest, millega ta peab toime tulema, mis aitavad tema alumisel lõualuul areneda. Siis ei aja ta enam toitu lauale ega näri veidralt. Siis ei saa teda sellepärast ka kiusata.
Kiusajad lõid tema tooli, kutsusid teda «lolliks ja inetuks klambrinäoks». See pole õige, kui te käsite tal istuda ja vait olla. Ta ei pea teile meeldima, aga te peate teda austama. Ta on võitleja, see on vaid väike osa tema loost. Jagage, õpetage, arenege. Kõige tähtsam on see, et te austaksite neid, kes teid ümbritsevad, sest te ei tea, mida nad on läbi elanud.»
Parisi ütles, et hoolimata kiusamisest ja raskustest, on Michael väga vastupidav. Ometi tunnistas ema, et poega mõjutab kiusamine väga. «Ta on vastupidav, aga see teeb talle haiget. Ma nägin pisaraid ja kurbust. Kuigi ta on tugev, on ta siiski alles noor poiss, kes saab haiget,» ütles Parisi.
Ta oli väga rõõmus selle üle, missugust vastukaja on tema postitus saanud. Paljud on nii emale kui pojale jaganud julgustavaid sõnu.
«Vastukaja on kindlasti olnud selline, mida ma ootasin,» sõnas ta. «See on olnud kurnav, aga ääretult vajalik samm. Kiusamine ei ole normaalne ja kui minu sõnadest on kasu, siis oli see palju enamat, kui ühe vihase ja haiget saanud ema kurtmine.»