Blogija Serge Bielanko kirjutas avameelse kirja, mis on adresseeritud kõigile neidudele ja naistele, kes on kasvanud ilma isata. Ta imestab, kuidas saavad need mehed üldse elada ilma oma tütardeta. Tema kirja edastas YourTango.
Mehe avameelne kiri kõigile naistele, kes on kasvanud isata
13. jaanuar 2016, 12:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sinu isa läks ära. See on tõsi.
Mul on kolm last – kaks poega ja tütar –, seega miski nagu ühendaks meid sinuga. Minu isa jättis mind ka maha, kui olin väike, seega see on meil ka ühine. Võib-olla on veel mõni asi, mis meid ühendab.
Üks asi on kindel: ma ei taha muutuda emotsionaalseks ja öelda, et ma tunnen sulle kaasa sellepärast, et su isal pole aimugi, kelle juurest ta minema kõndis. Ja nii edasi. Sellised asjad on kirjas kaartidel ja mul ei tule need hästi välja. Ilmselt polegi sul vaja seda minult kuulda.
Sul läheb ju hästi. Tegelikult ikka üsna hästi. Sa oled lausa imeline. Auk, mis isast maha jäi, on korduvalt kinni müüritud inimeste poolt, kes sind armastavad ja kes oleksid sinu nimel kõigeks valmis.
Ma mõistan seda. Mul on Violet. Ta saab paari nädala pärast 7-aastaseks. Tema ema ja mina lahutasime aasta tagasi ning see on tekitanud minus palju kahetsusvalu. Ma olen ju isa ja mees ja elusolend, kelle süda valutab iga kord, kui Violet ja tema vennad on oma ema juures.
Violet on väga tugev. Ta liigub kahe kodu vahel ja tal on tohutult jõudu ning graatsilisust. Ta ise ilmselt ei teagi, kui tugev ta on ja see teeb teda minu silmis veelgi erilisemaks. Violet sai juba mõnda aega tagasi aru, et tema elu on nüüd selline ja see ei valmista talle probleeme. Tema ema ja mina armastame teda ning me mõlemad oleme tal olemas, kuigi me pole kogu aeg koos.
Aga siiski murrab see mõte mu südame. Ta on minu esimene laps ja kui ta minu ellu tuli – ma olin siis 30. eluaastates ja üritasin endiselt leida oma kohta maailmas – oli see kõige tähtsam ja imelisem asi, mis minu elus kunagi on juhtunud.
Ma polnud kunagi mõelnud sellele, et ükskord tuleb päev, mil mina ja tema ei maga enam sama katuse all ega ole teineteisele lähedal – vähemalt mitte seni, kuni ta on piisavalt vana, et kodust välja kolida. Aga see juhtus palju varem.
Nendel õhtutel, mil ta on oma ema juures, ma nutan valust. Ma tõesti nutan.
See on veider, mulle ei meeldi see. Ma pean eluga edasi minema, aga ma igatsen teda. Ma igatsen tema juures kõike. Ma tunnen puudust sellest, et ei saa kõndida teise tuppa ja vaadata, kuidas ta oma vendadega mängib.
Ma igatsen seda, kuidas ta ajab õhtusööki põrandale, sest ta ei suuda söögilaua taga paigal püsida. Ma igatsen ta häält ja seda, kuidas ta ütleb «issi?», kui tahab minult midagi küsida. Kas ma reageerin üle? Võimalik.
Mõned arvavad, et mehed peavad olema alati suured, tugevad ja karmid, et nad ei tohiks kunagi nutta. Mida iganes. Ma ei usu seda. Ma meeldin endale isana.
Enne Violeti sündi vaatasin ma vahel silmanurgast tema ema Monicat. Ma armusin neisse mõlemasse üha uuesti ja uuesti. Violeti ema oli samuti tulnud kodust, kus peresuhted polnud just parimad, täpselt nagu minu koduski. Monica isa oli rohkem olnud temast eemal, kui temaga koos.
Ma armastasin teda väga nende aastate jooksul, kui olime koos. Meie südamed, meie usaldus, meie suunataju olid kokku köidetud eelkõige tänu sellele, et me kasvasime ilma isata.
Ma ei usu, et kumbki meist oleks oma isa unustanud. See on keeruline teema, millest üle saada. Isa peaks ju sinu elus olema. Ta ei peaks ära minema. Isegi siis, kui ta peab lahkuma, ei peaks ta seda tegema. Ta peaks andma endast parima, et jõuda tagasi oma lapse juurde.
Vahel olen mõelnud, mis tunne oleks olla näiteks vanglas ja eemal oma lastest. Kas ma jääksin ellu? Ma ei usu. Mõtleksin kogu aeg sellele, et jalutan lastega pargis, ostan Violetile laadal suhkruvatti, mis kleepub ta juustesse ja sõrmedele. See ei häiriks teda, ta oleks ikkagi õnnelik. Ma taoksin ilmselt oma pead vastu vangikongi seina ja sureksin, üritades tagasi saada oma tütre juurde.
Ma ei mõista, kuidas saavad need isad elada, kes on oma tütred maha jätnud. Nende elust on puudu väga olulised naised. Ma pakun, et nad ei elagi hästi. Ma usun, et terve elu jälitab neid mingi pahatahtlik vaim, kes jälgib nende igat sammu. Nende sees on ilmselt mingi rahutus ja ebameeldiv tunne, mis ei lase neil rahulikult olla.
Ma üritan olla oma isa vastand. Ma olen seda meest nii palju igatsenud, et ma ei oska seda sõnades kirjeldada. Õnneks ei ole mina sugugi tema sarnane ja see on ilmselt parim kink, mis ta mulle on teinud.
Ilmselt pole ka sina oma isa sarnane. Ja see peaks sind naeratama panema.