Mees kirjutab: kuidas ikkagi toast välja saada ja teisi sportlaste nippe

FOTO: SCANPIX

Meie jooksu- ja spordifännist püsilugeja ja –kirjasaatja Franz K. jagab sel korral erinevaid nippe ja tarkusesõnu, mis ta aastatega kõrva taha on pannud. Teinekord on meil kõigil väikest motivatsioonisüsti tarvis!

Külamees Aadu oli juba kaheksakümmend täis, kuid ta käis veel iga päev kaks korda kolm kilomeetrit, tuli külast metsatalust asulakeskusesse, rääkis juttu, käis poes, jõi paar lahjemat õlut ja kõmpis koju tagasi. Õllega ta üle ei pingutanud, suitsu ei teinud, aeg-ajalt oli ta küll «meeldivalt vindine», kuid alati läks oma jala peal kodu poole. Kuidas ta viitsib ja suudab, ise juba nii vana mees? Aadu vastas ta nii: «Eks ma utsitan end takka ka, asi on selles, et nii, kui inimene tuppa vedelema jääb, siis on finiito – siis sa lihtsalt kärbud ja hääbud, inimene peab liikuma. Kui te aru ei saa, mis ma räägin, siis jääge ühel hommikul voodisse ja ärge tõuskegi ülesse, vaadake, kui kaua suudate olla, enne, kui keres ja peas paha hakkab?»

Aadu teadis, mida ta rääkis: ühel päeval ta enam ei tulnud külameestega juttu rääkima ja nädala pärast olid tema matused. Tubli mees elas täie rauaga viimase hetkeni, palju ei jäänud puudu, et ta saanuks 85. Aga mis on meil, kes me veel elame ja oleme, sellest õppida?

Peab ennast tagant utsitama, igapidi peab, peab ja veelkord peab, aga kuidas ikkagi end tagant sundida, kui lihtsalt ei suuda, viitsi, taha … ehkki teame, et peab? Aadu sõnad on kõige tähtsamad: end peab liigutama, olgu see siis käimine, rattaga sõitmine, ujumine, suusatamine või mis iganes kestev füüsiline tegevus, kus saab naha soojaks.

Targad inimesed aitavad

Mind on alati aidanud nõrkushetkedel heade ja tarkade inimeste nõuanded, mis ikka ja jälle meenuvad ning mis aitavad oma tervisespordinormi iga päev ära teha ja mitte ainult ära teha, vaid ka õigesti ja nutikalt teha. Ma ei osanud neid järjekorda panna ja teen seda tähestikulises järjekorras eesnime järgi. Loodetavasti saate inspiratsiooni.

Sõber Aivo: «Kuiv särk selga! Kindlasti olen pääsenud nii mõnedki korrad kopsupõletikust, sest kõige rumalam on jääda peale higistamaajavat pingutust, märg särk seljas, ootama hetke, mil higisoe särk maha jahtub ja külmavärinad hakkavad, sest siis on juba hilja. Tihti ei saa peale trenni kohe kuhugi sooja minna, nii et kuiv särk seljas aitab meil terveks jääda.»

Ott Kiivikas on mulle õpetanud, et peale pikka pausi alusta nullist. Isegi selline mees alustab peale pikemat puhkust treeninguid algajate kavadest, liikudes järk-järgult raskemate poole, et organism kohaneks. Tervisesportlase konteksti tooduna kõlaks see nii: ei tasu peale mitmeaastast spordipausi kohe täiega peale lennata, võib sõna otseses mõttes ratastoolis lõpetada, sest keha polnud harjunud suurte koormustega, küll on meie keha paljukski võimeline järk-järgulisel koormuste kasvatamisel. Nii et tasa ja targu.

Erki Nool: «Kõige tähtsam on see, kuidas uksest välja saada!» Tervisesportase põhiküsimus olümpiavõitja suust. Siin polegi midagi kommenteerida, sest kui olete juba uksest välja astunud, siis on pool trenni ka tehtud. Mina ise olen uksest välja astunud tuhandeid kordi ja pooleli on treening või võistlus jäänud vaid loetud korrad, aga uksest pole ma välja astunud (loe: pole end kokku võtnud)... Oi kui palju kordi.

Indrek Otsus on öelnud, et tunneb rõõmu sellest, et suudab pingutada. Seda ütelust kuulsin siis, kui mees oli juba viiskümmend täis, aga treenis nagu 20aastane kulturist ja temalt küsiti, kuidas ta end motiveerib sedasi tipptasemel pingutama. See on poolfilosoofiline ütelus ja selle mõistmiseks peab mingi trauma läbi elama või lihtsalt vanemaks saama, et tõesti tunda siirast rõõmu pingutada suutmisest.

Alar Seim ütleb, et treening on loominguline protsess. Seim, aasta treener 2015, ütles nii ja see oli palsam hingele. Nimelt on mul üsna tihti tunne, et oma tervisespordi põnevamaks muutmiseks lähenen asjale nagu luuletaja, mitte sportlane, aga kõige tähtsam on ju tulemus ja selleks on hea enesetunne ning tervis. Tihti lähengi jooksma teadmata, kuhu ja kui kaugele, kui kaua ja mis tempoga jooksen. Teen esimesed sammud ja looming hakkab, piirideks vaid see, et üle ei pingutaks ja ei külmetaks.

Jaan Talts: «Olemine läheb sandiks, kui «varrukas on tühi»!» Tõstmise olümpiavõitja ütles, et haarab tihti vikati selleks, et lihased saaks ka korraliku koormuse ja oleks toonuses, sest vana spordimees ei salli ju olukorda, kus «varrukas on tühi». Jah, ka minu puhul võib näha vaatepilti, kus muruniiduk ja trimmer seisavad keset hoovi ja mina rahmeldan vikatiga, nii et higi leemendab. Psühhiaatrit kutsuda pole vaja, ei ole ma hulluks läinud, vaid mulle ka ei meeldi, kui lihased on lodevad ja «varrukas tühi».

Margus Viigimaa: «Vähemalt kolm korda nädalas à pool tundi nii, et nahk ikka kergelt soojaks, siis olete oma südame heaks teinud suure heateo.» See on rusikareegel, mis kunagi ei unune. Miks? Doktor Viigimaa on lihtsalt usaldusväärne südamearst, keda inimesed alati kuulavad ja tema sõna maksab.

Kas teate miks legendaarne pikamaajooksja Emil Zátopek omal ajal Prahas korteris trenni tegi? Ta jooksis koha peal peegli ees mitu tundi, tegi selili olles, raskused jalgade küljes, «ratast» ja kõik selleks, et trenn oli vaja teha ära , aga õue ei tohtinud minna – ta oleks lihtsalt maha lastud, sest oli sõjaaeg ja Praha tänavatel oli komandanditund. Hea näide sellest, kuidas olla nutikas ja «astuda uksest välja» uksest välja astumata, st teha oma treening ikkagi ära, sõltumata välistest tingimustest.

Minu lemmik? Kõik ülespoole kirja saanu on mind puudutanud, aga kõige tihemini meenub Indrek Otsus, sest üsna tihti tekib jooksuotsa lõpupoole selline enesehaletsus ja pähe tükivad mõttes: «Mida ma siin rapsin nagu peast soe, nagu tahaks olümpiale pääseda!» Siis aga meenub see kõik ja need inimesed, kes ei saa liikuda, vähe sellest – ei saa toast väljagi, ei otseselt ega kaudselt, rääkimata pingutamisest ja jooksmisest, aga mina saan! Ja võin juurde panna, kui vaja, ning hing täitub rõõmuga: «Ma suudan pingutada!» Ja see tunne laieneb ka tööle ja elule üldse, on ju elamine ka paras pingutus teatud mõttes.

Ning muidugi on tähtsad külamees Aadu sõnad: konutama ei tohi jääda, kehale peab koormust andma, siis on võimalik ka pikalt ja tervelt elada.