Lugeja kirjutab: prantslannades pole mitte midagi erilist!

FOTO: SCANPIX

Täna lõppeb meie lugejamäng, kus kutsusime teid üles meile kirjutama oma Pariisi-armastusest, sisemisest pariisitarist ja sellest, kuidas ta teie sisemise eestlannaga läbi saab. Siin on meie lugeja Eva kiri, kes ei saa mitte kuidagi aru, miks prantslannasid kuidagi eriliseks peaks pidama.

Veel on aega teilgi tänase päeva jooksul meile oma mõtisklused teele saata ja võite võita menuraamatu «Kuidas olla pariisitar, alati ja kõikjal».

Kuna ma ise sel aastal elasin pea pool aastat Prantsusmaal, tõsi, mitte küll Pariisis, kuid sai ka seal käidud, jäi lugejamäng pariisitaridest mulle silma, ja vaatasin esialgu rõõmuga, et eesti naised ei lähe selle absurdse teemapüstitusega kaasa. Kuna olen Prantsusmaal ka varem mitmeid kordi käinud ja kohalike inimestega kontaktis olnud, siis pole kunagi sellest prantslaste, eriti prantsuse naiste ja pariisitaride vaimustusest aru saanud, et sellest tasuks nii meeletus koguses artikleid, raamatuid ja filme vorpida.

Esimene asi, mis mulle Pariisi ja selle teemaga seondub, on „Pariisi sündroom“, mille all kannatavad peamiselt jaapani ja hiina turistid. Neil on Pariisist idealiseeritud kujutlused ja romantilised ootused: nad arvavad, et enamik inimesi tänaval näevad välja nagu supermodellid, linn on puhas, inimesed sõbralikud jne. Reaalsus aga sellele ei vasta ja siis lähebki vaja psühhiaatrilist abi. Kuigi aasialased kannatavad selle all enim, kuna vähem kui 12 tunni lennusõidu järel on nad väljas oma tavapärasest keskkonnast, mis kõige tipuks ei vasta nende suurtele ootustele, tundub ka ameeriklastel olevat kinnisidee seoses prantslaste ja eriti Pariisiga ning omavad palju valesid ettekujutusi, mida nad nende menuraamatute ja –filmide teel levitavad. Kui nendega suhelda, siis Pariisi reisimine tundub olevat paljude jaoks eluunistus. Seda võib näha ka Hollywoodi filmides ja seriaalides, kuidas nad Pariisi romantiseerivad.

Eriti palju müüte on prantsuse naiste ümber. Näiteks, et prantsuse naised võivad süüa kõike, mida soovivad ilma, et grammigi juurde võtaksid, nad ei pea kunagi dieeti, nad on loomulikult ilusad, väga stiilsed jne. Prantsuse naistel endil pole nende naeruväärsete müütidega mingit seost – need on välja mõeldud ja levitatud peamiselt ingliskeelsete rahvaste poolt. On suur hulk inimesi, kes on teeninud palju raha neid müüte müües rahvastele, kel on kinnisideed seoses prantslastega ehk siis eelkõige ingliskeelsele maailmale, Briti ja Ameerika publikule.

Nüüd tundub, et üritatakse ka eestlastele hakata jagama saladusi, mida prantsuse naised söövad, kuidas süüa valmistavad, kuidas oma lapsi kasvatavad, kuidas suhtlevad vastassooga ja kuidas üldiselt olla … rohkem prantslanna. Kui netis guugeldada, siis võib leida selliste pealkirjadega raamatuid nagu «Prantsuse naised ei tee ilulõikuseid», «Prantsuse naised ei lähe paksuks», «Mida prantsuse naised teavad armastusest, seksist ja teistest südameasjadest», «Prantsuse naised ei maga üksi», «Peaaegu prantslane», «Ollalaa! Prantsuse naise saladused, et tunda end iga päev ilusana», «Kaks huulepulka ja armuke: ava oma sisemine prantslanna», «Ole nagu meie: naise teejuht leidmaks oma sisemine prantslanna», «Šikk ja sale: kuidas need šikid prantsuse naised saavad süüa rikkalikku toitu ja ikkagi jääda saledaks», «Prantsuse lapsed ei mängi toiduga: lapsekasvatamise saladusi Pariisist». Kas ma olen ainuke, kellele need pealkirjad absurdsena tunduvad? Jääb mulje, et müügiks läheb iga teema, kuhu ei unusta lisada viidet prantslastele.

Niisiis, kas prantsuse naine on tõesti mingi imeloom, kellel on teistsugune anatoomia ja füsioloogia, mis toimib kuidagi teisiti kui ülejäänutel meist, et nad ei võta vaatamata mitte just kõige tervislikumale dieedile kaalus juurde ja näevad kogu elu mingi vaevata välja noored ja ilusad? See on tõsi, et prantslaste ülekaalulisuse- ja rasvumisnäitajad on OECD riikide seas ühed madalamad, kuid see tähendab siiski, et ligi pooled neist on ülekaalulised. Seega võtavad nad kaalus juurde sama kergesti kui meie.

Ma jagasin kolme kuu jooksul pea iga päev lõunasöögilauda kümnete prantsuse naistega ning tean, et nad peavad dieeti ja söövad vajadusel üliväikeseid portsjoneid, et oma kaalu kontrolli all hoida. Vahe on vaid selles, et nad ei räägi sellest kõva häälega ja siis jääbki kõrvalistele isikutele mulje, et see kõik tuleb neile kergelt kätte või nad ongi loomulikult saledad. Kõik prantsuse naised, keda ma eales olen kohanud, on täiesti tavalised – ma pean selle all silmas, et naised nagu naised kõikjal mujal, nende seas on pikki ja lühikesi, saledaid ja ülekaalulisi, blonde ja brünette, moodsaid ja mitte nii väga stiilseid, harituid ja rumalaid, rikkaid ja vaeseid jne. Ei midagi erilist, mis kuidagi võiks õigustada kogu seda aurat, mis nende ümber püütakse luua.

Ma võin eksida, kuid kuna ma olen mõnda aega elanud ka USAs ja UKs, siis ainuke põhjus, miks ameeriklased ja britid on prantsuse naistest enda jaoks iluideaalid ja moeikoonid teinud, on võib-olla see, et võrreldes prantsuse naistega on keskmine ameeriklanna ja inglanna kaotanud oma naiselikkuse. Seetõttu võib neile ehk meeldida see, kuidas prantsuse naine välja näeb, kuidas riides käib ja kuidas käitub. Kuna eesti naine minu arvates ei erine eriti keskmisest prantsuse naisest, siis võib-olla see on ka põhjuseks, miks nende «loomulik» ilu meid jalust ei raba ja miks meist enamikku jätab külmaks «Kuidas olla pariisitar, alati ja kõikjal».

Tagasi üles