Naine.postimees.ee avaldab katkendi Somaaliast pärit supermodelli Waris Dirie autobiograafilisest teosest «Kõrbelill», kus ta kirjeldab detailselt äärmiselt valulikku, kogu eluks sügava jälje jätnud kogemust oma lapsepõlvest - suguelundite ümberlõikamist.
Piilusin jalge vahele ja nägin mustlasnaist tööks valmistuvat. Ta nägi välja nagu tavaline vana somaallanna, värviline suurrätt peas ja kirev sitsikleit seljas, ainult et tema näol polnud naeratust. Ta vaatas mind rangelt, surnud pilk silmis, ning hakkas vanas paunas tuhnima. Ma ei pööranud temalt pilku, sest tahtsin teada, millega ta mind lõikab.
Ootasin, et näen suurt nuga, aga selle asemel võttis ta paunast tillukese puuvillase koti. Ta pistis oma pikad sõrmed kotti ning õngitses sealt murdunud habemenoa. Naine keerutas nuga ning uuris seda. Päike oli vaevalt tõusnud ning valgust oli parajasti nii palju, et seletada värve, kuid mitte üksikasju. Siiski nägin sakilisel teral kuivanud verd. Naine sülitas noale ja nühkis seda kleidisse. Kuni ta tera küüris, läks maailm pimedaks, sest ema sidus mu silmad rätikuga kinni.
Seejärel tundsin, et mu liha, mu suguelundid, lõigatakse ära. Kuulsin nüri noa saagimist oma ihus. Tagantjärele ei suuda ma ausalt öeldes uskudagi, et see juhtus minuga. Mulle tundub, nagu räägiksin kellestki teisest. Maailmas ei leidu sõnu, millega seletada, mida ma tundsin.
Eks see ole umbes sama, nagu nüsitaks reielt liha või raiutaks küljest käsivart, ainult et minu kehalt lõigati ära kõige tundlikum osa. Ometi ei liigutanud ma end tolli võrragi, sest mäletasin [õe] Amaniga juhtunut ja teadsin, et pääsu ei ole. Pealegi tahtsin, et mamma tunneks mu üle uhkust.
Ma lihtsalt istusin nagu kivikuju, öeldes endale, et mida rohkem ma siplen, seda kauem kestab piin. Paraku hakkasid jalad iseenesest värisema ja talitsematult vappuma ning ma palvetasin: Palun, Issand, tee nii, et see lõpeks kiiresti! See saigi ruttu mööda, sest ma minestasin.
Kui toibusin, arvasin, et ongi kõik, kuid kõige hullem oli veel ees. Silmaside oli ära võetud ning ma nägin, et Mõrtsuknaine oli kuhjanud enda kõrvale akaatsiaokkaid. Nendega torkas ta mu nahka augud, millest pistis läbi tugeva valge niidi, et haav kinni õmmelda. Mu jalad olid täiesti tuimad, kuid nende vahel kõrvetas nii pöörane valu, et ma ihkasin surra.
Tundsin end maast üles kerkivat, valu jäi maha, ma heljusin mõne jala kõrgusel toimuvast ja vaatasin pealt, kuidas naine õmbleb mu keha kokku, sellal kui mu vaene ema hoiab mind käte vahel. Sel hetkel valdas mind täielik rahu, ma ei tundnud enam muret ega hirmu.
Selle hetkega lõpevad mu mälestused, kui lõin silmad lahti ja naine oli läinud. Mind oli teise kohta tõstetud ja ma lamasin kivi lähedal maas. Mu jalad olid riideribadega pahkluudest puusadeni kokku seotud, nii et ma ei saanud end liigutadagi.
Vaatasin ema otsides ringi, kuid ka tema oli läinud, niisiis lamasin üksinda ja murdsin pead, mis saab edasi. Pöörasin pea kivi poole. See leemendas verest, nagu oleks seal looma tapetud. Minu liha, mu suguelundite tükid vedelesid kivil, kuivades häirimatult päikese käes.
Arvasin, et mu piinad on lõppenud, kuni tundsin pissihäda. /---/ Esimene piisk salvas mu ihu nagu hape. Mind kinni õmmeldes jättis mustlanna uriini ja menstruaalvere jaoks ainul tibatillukese, tikupeasuuruse avause. See hiilgav strateegia tagas, et ma ei saa kuni abiellumiseni seksida ning mu mees abiellub surmkindlalt neitsiga.
***
Lõigud pärinevad raamatust «Kõrbelill» (lk. 69-70, kirjastus Sinisukk, 2000), raamatu autoriteks supermodell Waris Dirie ning Cahtleen Miller, eestikeelne tõlge Karin Suursalult.