Meie pariisitaride-teemalise lugejamängu jaoks saatis oma nägemuse ka lugeja Triin, kes sai natuke kehvalt alanud Pariisi-reisi käigus kauneid ja müstilisi pariislannasid lähemalt tundma õppis. Kirjuta ka sina meile, kas oled endas pariisitari leidnud ning võid võita menuraamatu «Kuidas olla pariisitar, alati ja kõikjal».
Minu esma- ja seni ainukordne Pariisi-visiit leidis aset selle aasta kevadel. Olin enne reisi rahutu – ei teanud, mida sobiks selga, mida jalga panna ja kuidas ennast õieti reisi jaoks ette valmistada.
See oli minu jaoks tavatu, sest reisimine ja selle planeerimine pole minu nõrgim külg. Kohale jõudes olin löödud: sadas vihma ning ennustused näitasid kõikideks päevadeks sama koledat sombust ilma. Tundus, et asi on rikutud ... ja pealekauba olin pakkinud täiesti valed asjad kaasa.
Pean ütlema, et ma pole kunagi reisi osas niivõrd suurelt eksinud. Üsna kohe pärast esimest pettumist otsustasin, et ei lase sel tühjal asjal ennast häirida. Külastasime sõbraga soovitud kohti, jalutasime vihmas ning tundsime sellest rõõmu. Sellest reisist on jäänud väga toredad (tõsi, piltidelt küll pisut hallivõitu) mälestused.
Mõistsin, et pariisitar ongi parajalt ettevalmistunud, ent oskab ennast vabaks lasta. Tema detailid on paigas, ent alati on miskit, mis ei klapi. Pariisitar ootabki kohvikust välja tänavanurgani ulatuvas järjekorras, et osta linna parimaid makroone. Ta ei lase end häirida vihmast sasitud soengust, vaid võõpab huuled punaseks ning istub kohvitassiga välikohviku katuse all ning jälgib vihma, inimesi ja elu-olu.
Ta on veetlev, naiselik ja müstiline nagu Pariis ise.