Marin ebatavalistest suhetest: kuidas saab elada ühega, aga armastada teist?

FOTO: SCANPIX

Endine elukaaslane, kes veedab aastavahetust oma hetkekallimaga, saadab salamisi sõnumeid, kui väga mind igatseb ja hoida sooviks. Paarina olime tuttavturvaline omavahelise leekiva kireta sõbrakombo, ometi suudab ta siiani siiralt imetleda mingit osa naist minus kui ideaali ja unistust, omanikukadeduseta. Mõned omadused ja jooned ei klappinud kahjuks ka siis, kui olime mitu aastat oli teineteise teravaid nurki ümaramateks hööveldatud. Soov kirglikult armastada on senini. Kuskil. Sügaval.

Mees, kes elab kaht elu – oma lapsi jumaldab, peab väga kalliks ka oma abikaasat, aga armastab seda naist, kelle endale meelelahutuseks ja kire väljaelamiseks armukeseks valis. Kärgperendus ei huvita, laste elukvaliteedis ei taha kaotada – naine paraku ei saaks eraldi elama asudes nii edukalt toime tulla kui praegu. Kumbki ei kanna roosasid prille kujutades ette, et varsti on kõik jälle nagu kooselu alguses, sõprade ning abielu kui äriühingu mõttes toimib see paar hästi ja edaspidigi.

Sõbranna netiarmastus. Abielus mehega, elavad eri riikides. Suvalisest suhtlusest sai nii kadestamapanevalt kirglik interaktiivne armulugu, et ehkki ma seda täielikult ei mõista, peegeldub sära naise silmist nii magusalt, et füüsiline pool selle suhte juures tundubki võibolla ülehinnatuna. Päevade kaupa läbi interneti ninapidi koos, alates hommikusöögist ja riietumisnõuannetest dramaatiliste armukadedusstseenideni. Salapärane võim teineteise üle – koos ei saa olla, teistega ei suuda lubada ja hinges muudkui pitsitab. See pidev igatsus, mis on masohhistlikult nii sefiirimagus, kleepuv ja ei lase lahti.

Minu jaoks võib see olla veidi naiivne illusioon, aga olemata asjaosaline, ei kleebi silte, vaid olen rõõmus teiste suurte tunnete pärast. Võibolla on üle pilve suhtlemine armusuhtes mõnus venitaja – päriselus oleksid selle aja peale igasugused toored emotsioonid läbi käinud, pahed ilmsiks tulnud ja teineteise argimina ära nähtud, aga virtuaalselt on see aeglasem – mõlemad muudkui tõmbavad kübaraist küülikuid välja, ei mingeid segavaid (loe: negatiivseid) jamasid.

Miks suured tunded kestavad?

Neil kõigil kolmel inimesel on ühine joon: elada ühega, kuid armastada kedagi teist. Nad ei ole otsustusvõimetud, kus osalised ei suuda otsustada lahutuse kasuks või endistest tunnetest lahti lasta. Vastupidi, nad on teinud oma otsuse just nii eladagi. Armumine on keemiline protsess, armastus otsus.

Kuidas see mees mu sõbranna oma igapäevasesse pere- ja pärisellu mahutab, ma ei tea. Kuidas mu eks oma kaaslasele otsa vaatab, ei tea samuti ega küsigi. Armastus pole mingi teoreem, millele on üks kindel seletus, armastus ongi üks keerulisemalt defineeritavamaid sõnu. Igaühel võib olla oma seletus sellele üdini imelisele emotsioonile, see on nende segu sellest pikaliniitvast tundest ja sõltuvusest, millest ei suuda lahti lasta. Võimalik, et need suured tunded kestavadki sellepärast, et reaalse elu selge pilk päriselt kohale ei jõua ja argipäev ei varjuta, aga kui see on kellegi õnne valem, siis minu imetlus oskuse eest elada unistuste elu.