Mees kirjutab: olen küll usklik, jah - ma olen jooksuusku!

FOTO: SCANPIX

Lugejakirjadest, kus lugeja Kai kirjeldas oma emotsioone seoses kirikukontserdil usu peale surumisega, sai inspiratsiooni lugeja Franz K., kes kirjutab, et ka tema on väga veendunud usklik, aga seda kellelegi peale suruda ei kavatse.

On pühapäev, neljas advent. Veeren rattaga läbi küla, möödun tee äärde jäävast elamisest, mille õues askeldab mees ja ma tean, mida ta teeb, kuhu ta end sääritab, ta teeb seda igal pühapäeval: läheb kirikusse. Tervitame käeviipega ja hõiskame «Tere!» Nii, nagu oleme seda sadu kordi ja pikki aastaid teinud. Millegipärast jääb mees mulle pärast tervitust otsa vaatama, nagu tahaks midagi öelda, nagu oleks midagi hingel ... Oligi, sest mees ütles: «Sa kirikusse ei taha tulla?»

Ütleme ausalt: see oli nagu välk selgest taevast, sest ta polnud kunagi sellist ettepanekut teinud ja ma olin vaikimisi arvestanud, et ei teegi – on selline rahumeelne usklik, kes käib järjekindlalt kirikus, aga teisi oma usuga ei tüüta ning kedagi ära rääkida ei püüa. Kuna ma olin jahmunud, siis tegin midagi sellist, mis võis tunduda eriliselt imelik, kahtlane või ülbe. Ma nimelt jätsin ratta hetkeks seisma, pöördusin kutsuja poole, näitasin tähendusrikkalt taeva poole ja ütlesin: «Ma ootan kutset sealt!» Naeratasin, arvatavasti kahtlaselt, lugesin etteaste lõppenuks ja vurasin edasi. Mulle vaadati ikka tükk aega järele... Pole ime ka, sest omalegi tundus see kõik imelik, kuidas reageerisin, justkui oleks seda lauset pool päeva – ei, terve elu, ette valmistanud. Aga äkki olengi?

Ma ei tea, kuidas on lood tänapäeva Tallinnas, aga 90ndatel juhtusin ma üsna mitmel korral kokku usukuulutajatega, kes tahtsid – loodetavasti siiralt – mind ka jumalasõnaga tuttavaks teha. Tundsin end alati ebamugavalt, põiklesin kuidagi viisakalt alati kõrvale, samas nagu mingi sõnum minus võttis vormi ja ühel järjekordsel värbamiskatsel ma kõik hinge pealt ära ütlesingi. See kõlas nii:

Mõistan ka seda, et hakates oma usku kuulutama ja jooksmist kui maailmapäästjat teistele pakkuma, siis peetaks mind kas segaseks jooksnuks või jooksmise ajal korralikult pea ees kukkunuks.

«Kui jumal tahab, siis tuleb ta ise otse minu juurde, ilma surelikest isehakanud vahemeesteta, ja alles siis ma hakkan teda tunnistama ja vajadusel ennast muutma.»

Reaktsioon oli imestuse ja kerge solvumise vahepealne. Tarkus või ülbitsemine? Ei tea isegi, aga ehk mõlemat natuke ja sisuliselt sama mõtte ütlesin ju külamehele ka, natuke teises vormis. Kas ma olen ateist, uskmatu või ebausklik? Ma olen sügavalt usklik tegelikult, ma olen nimelt jooksuusku. See on olnud nii juba veerand sajandit, aga teadvustama endale olen hakanud alles viimasel ajal. Jooks on minu kirik, minu pihiruum, minu palvus, minu meditatsioon ja mis kõik veel selleks, et saavutada mingi hingerahu ja pidepunkt selles maailmas ja ajavoolus.

Mina oma usku kellelegi peale ei suru, võib-olla olen kade – ei hakka kellelegi seda head retsepti jagama, ütlen vaid muuseas mittemidagiütleva «Igaüks vaadaku ise, kuidas õndsaks saab!» ja loen teema lõppenuks.

Ausalt öelda olen mõnikord jooksma läinud väga sandis seisus, enda nägugi peeglist vaadates hakkab kergelt paha... Nii tülpinud ja negatiivne, stressist tiine, nagu öeldakse. Aga saabunud jumalateenistuselt, st jooksuotsalt, on kogu see «jobuduse ja käegalöömise hõng» minu juurest kadunud. Ja nii uskumatu, kui see pole, siis see toimib – alati. Muidugi ma usun seda kõike ja sügavalt, sest see aitab mind. Ja ma saan 100protsendiliselt aru ka nendest, kes usuvad Jumalat ja külastavad regulaarselt kirikut. Kui aitab, siis on õige, mingeid muid kriteeriume siin pole.

Mõistan ka seda, et hakates oma usku kuulutama ja jooksmist kui maailmapäästjat teistele pakkuma, siis peetaks mind kas segaseks jooksnuks või jooksmise ajal korralikult pea ees kukkunuks. Aga samas on kindlasti neid, kes mind mõistavad või neid, kes tahaks mõista. Neile ma ka kogemust meeleldi jagan.

Tõesti, vaadaku igaüks ise, kuidas õndsaks saab, ei ole see teiste asi seletada.